Tahaks jälle uhkust tunda...
Eks Imavere sattuski osavõtjate hulka tänu innustunud kirjutajatele, kelleks olid Karmen Kalamees, Carmen Aare ja Maris Kaik. Kahjuks jäime Marise mitmeleheküljelise kirjanduspalaga natuke hiljaks, auväärne žürii oli postkasti selleks korraks sulgenud. Seega jääb Marise töö ootama uut väljakutset.
„Teine iseloomulik moment oli täiskasvanud osalejate rohkus. Kui paljudel varasematel konkurssidel on täiskasvanud autoreid olnud vaid mõni, siis seekord pärinesid laekunud 34 tööst tervelt 16 täiskasvanud autoritelt ning nende hulgas oli žüriiliikmete hinnangul päris arvestatava kirjandusliku tasemega tekste," kirjutab ajaleht Vooremaa.
Ausalt öeldes tegi ettepaneku konkursist osa võtta mulle üks Jõgevamaa õpetaja, nii sattusin ka mina katsetajate hulka. Oh, ärge nüüd arvake, et minust kohe kirjanik saab, ma kasutasin muud kavalust, et natukenegi silma paista ja ennäe imet, tänu vastu võtmas käisin lausa kolmel korral. „Ann Rootsi kiri Betti Alverile paistis muu hulgas silma selle poolest, et oli kirjutatud käsitsi ning kauni käekirjaga," rääkis Ene Sööt Vooremaale.
Konkursitöid hindasid Jõgeva Linnaraamatukogu direktor Sirje Narits, direktori asetäitja Jaana Koppel ja vanemraamatukoguhoidja Ene Sööt (tema oli ka žürii esimees), Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru, Jõgeva linnavalitsuse kultuuritöö peaspetsialist Hele Kull, praktikant Rain Põdra ning ajakirjanik Vaike Käosaar.
Teemasid oli kolm: "Räägi tasa minuga", "Tänapäev ja Betti Alver" ning "Tere, Betti!" (ehk "Kiri Bettile"). Meie võtsime Imavere õpilastega osa sellest viimasest teemas, mis andis Ene Söödi arvates sisukamaid ja isiklikumat laadi tulemusi. Carmenil oligi kiri päevikuvormis ning lisasime ka tema mõtiskluse teemal „Olen õnnelik". Karmeni kiri Bettile oli luuleline, inspireeritud loodusest, ilust, tunnetest ja tütarlapse unistustest.
Ma olen uhke, et mul on nii toredad õpilased ja loomulikult usun, et olen nende arvates parim eesti keele õpetaja. Sellised väikesed asjad teevadki õnnelikuks!