Tahaks jälle uhkust tunda...

Betti Alveri muuseumis tehti 25. mail kokkuvõt­teid traditsioonilisest oma­loomingukonkursist "Betti Alveri jälgedes" ning korral­dajad tõdesid rõõmuga, et seekord polnud ettevõtmine enam üksnes Jõgeva-keskne, vaid osalejaid oli ka Põltsa­maalt, Tartust, Viljandist, Viiratsist, Imaverest, Kohtla-Järvelt ja mujalt.

Eks Imavere sattuski osa­võtjate hulka tänu innustu­nud kirjutajatele, kelleks olid Karmen Kalamees, Carmen Aare ja Maris Kaik. Kahjuks jäime Marise mitmelehekül­jelise kirjanduspalaga natu­ke hiljaks, auväärne žürii oli postkasti selleks korraks sul­genud. Seega jääb Marise töö ootama uut väljakutset.

„Teine iseloomulik mo­ment oli täiskasvanud osa­lejate rohkus. Kui paljudel varasematel konkurssidel on täiskasvanud autoreid olnud vaid mõni, siis seekord pä­rinesid laekunud 34 tööst tervelt 16 täis­kasvanud au­toritelt ning nende hulgas oli žüriiliik­mete hin­nangul päris arvestatava kirjandusli­ku tasemega tekste," kir­jutab ajaleht Vooremaa.

Ausalt öeldes tegi ettepaneku konkursist osa võtta mul­le üks Jõgeva­maa õpetaja, nii sattusin ka mina katse­tajate hulka. Oh, ärge nüüd arvake, et minust kohe kirja­nik saab, ma kasutasin muud kavalust, et natukenegi silma paista ja ennäe imet, tänu vastu võtmas käisin lausa kolmel korral. „Ann Rootsi kiri Betti Alverile paistis muu hulgas silma selle poolest, et oli kirjutatud käsitsi ning kauni käekirjaga," rääkis Ene Sööt Vooremaale.

Konkursitöid hindasid Jõgeva Linnaraamatukogu direktor Sirje Narits, direk­tori asetäitja Jaana Koppel ja vanemraamatukoguhoidja Ene Sööt (tema oli ka žü­rii esimees), Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru, Jõgeva linnavalitsu­se kultuuritöö peaspetsialist Hele Kull, praktikant Rain Põdra ning ajakirjanik Vaike Käosaar.

Teemasid oli kolm: "Rää­gi tasa minuga", "Tänapäev ja Betti Alver" ning "Tere, Betti!" (ehk "Kiri Bettile"). Meie võtsime Imavere õpi­lastega osa sellest viima­sest teemas, mis andis Ene Söödi arvates sisukamaid ja isiklikumat laadi tulemusi. Carmenil oligi kiri päeviku­vormis ning lisasime ka tema mõtiskluse teemal „Olen õn­nelik". Karmeni kiri Bettile oli luuleline, inspireeritud loodusest, ilust, tunnetest ja tütarlapse unistustest.

Ma olen uhke, et mul on nii toredad õpilased ja loo­mulikult usun, et olen nende arvates parim eesti keele õpe­taja. Sellised väikesed asjad teevadki õnnelikuks!