Mõtisklus: tundub, et paljude hädade hakatus peitub iseseisvusaja alguses
Sellest on möödas üle kolmekümne aasta, kui ma sain kingituseks ühe oma lapsepõlve-aegsetest raamatutest, emakeele II klassi lugemiku Huvitaja II.
See tegi väga palju rõõmu. Aegade jooksul on neid lapsepõlve aegseid trükiseid lisandunud veel ja vee. Kõik nad on südamekeeli hardalt helistanud. Peale selle olen kogunud igasuguseid lasteraamatuid hilisemast ajast ja ma tunnen end nende keskel, nendega suheldes hästi. Mulle meeldivad pühadekaardid, mõtlen tihti vanadele laste lauamängudele mis kodus olid. Ma tahaks külastada Haapsalu Imedemaad, Tartu mänguasjade muuseumi, ja minna ... igale poole kus midagi vanemaaegset lastepärast. Ja nüüd mul tekkiski selline mure, et kas mul on veel lootust enne äraminekut täiskasvanuks saada või peangi sedasi minema - kulunud kere ja lapsemeelse hingega. Imelik ju sedasi minna.
Kui nüüd lapsemeelsusest rääkida siis teeb mulle rõõmu, et mul on poliitikute seas kambajõmme, kes lapsikustega hiilgavad. Kui Silver Meikar tõi valguse kätte reformierakonna salaraha loo, siis pani rahandusminister seda väga pahaks ja ütles, et Meikari tegu ohustab riigi julgeolekut.
See väljaütlemine võttis kokutama. Kas ongi siis sedasi, et kuritegu on korraks üleõla sülitada, see ei kõiguta kedagi ega midagi, aga vaat kui välja tuleb, siis löövad riigi alustalad sihukest taaderanti, et hoia piip ja prillid.
Pankur ja poliitik oli ka eesti nokia välja mõelnud ja andis avalikkusele teda, et eesti rahva iibe suurenemiseks on siia vaja meelitada välismaalasi. Tule taevas appi!
Sihukest narrust võib ju omaette vaikselt mõelda, kui midagi paremat teha pole, aga sellega avalikkuse ette tulla!!! Ei tea kas ta ise ka on „odlapudlu" seltsist, või arvab ainult teisi olevat.
Üks minister hõikas rõõmsalt valju häälega välja suurepärase tööpuuduse likvideerimise võimaluse ida-Virumaal. Vanglateenistuse kolimine Jõhvi looks maakonda 30 uut töökohta! Tuletaks talle sosistades meelde, et Narva Kreenholmi mahamüümine välismaa investoritele viis Ida-Virumaalt ära 1500 töökohta.
Samasugune teema oli jutuks mõni aega tagasi, kui arvati, et Sisekaitse Akadeemia viimine Narva suurendaks riigi kohalolekut idapiiril. Ulmejutt! Tähtsam oleks kui tuletõrje ja päästekomandod oleks täismahus komplekteeritud, politseil oleks piisavalt bensiini, et saaks pätte püüda ja selletõttu oleks inimestel turvalisem elukeskkond.
Kui vabrikud taas tööle pandaks, et leib oleks laual, siis saaks ma aru, et riik on õigel ajal, õiges kohas, õiges olekus rahva jaoks olemas.
Mulle tundub, et paljude hädade hakatus peitub iseseisvusaja alguses. Siis oleks riik pidanud rohkem kohal olema ja mitte laskma end paljaks varastada. Miks anti „poolmuidu, muist raha tagasi" eest ära suuri tähtsaid ettevõtteid ja objekte, mis oleks riigile tulu toonud.
Aprilli kuul, ühes „Pealtnägija" saates, ütles tippadvokaat Mägi, et iseseisvusaja esimese 5-10 aasta jooksul oli väga palju varasid, mida erastada ja ärastada. Toimus palju räpaseid erastamisi mida peaks täpsemalt uurima.
Kes neid enam uurib! Arvatavasti on „suurte ärigeeniuste" teod kindlalt kaitstud.
Paraku ei aita ärilaine harjal püsida ainult süllekukkunud varandusest, vaid peab ka kõvasti töötahet ja nutti olema, muidu on võlakoormad ja pankrotid kiired tulema. Aga eks needki aegu kui asju õieti suunata.
Sai see jutt, kuidagi kurb, tõsine ja murelik. Mis teha! Kuhu see mure ikka peita, kui ta juba pea kohal ripub.
Meeleolu on vilets! Vihma kallab iga natukese aja pärast kui küllusesalvest. Suvi on astumas juba mäest alla, aga tema kohalolekut päriselt pole veel tunda.
Täna kui seda tükki kirjutan on „Tori ööd ja päevad" finaal. Kuidas korraldajad ja osavõtjad küll vastu peavad sellises vesises olekus? Jalgrattamatk, kirbuturg, teatrietendus, kontserdid, tantsuõhtu - lõik lageda taeva alused ettevõtmised vihmaga pooleks!
Ei noh tänasel päeval Ilmataat küll torilaste semu ei ole! Aga ega torilased papist poisid pole! Küll tulevad viperuste kiuste toime!
Toime tulevad ka need lapsevanemad kes peavad oma väga nappidest sissetuleku eurodest muretsema lastele koolitarbed, riided ja muu vajaliku, et laps saaks kooli minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab põhimõte ju kehtib. On aga väga valus näha ja kuulda kuidas see „kuidagi" ikka käib.
Heategevus fondidesse kogumine ja jagamine on muidugi tänuväärt töö, näitab inimeste südamesoojust ja lahkust. Ometi ei peaks annetuste toel muretsema esmatähtsaid tarbeesemeid. Ka vaesemad lapsed peaksid tundma, et nad on riigi jaoks vajalikud ja olemas.
Kui meie riik oleks vaene, siis muidugi tuleks näpistada siit ja sealt. Aga meie riik ei ole ju vaene! Vaene riik ei saaks ju anda endast rikkamatele toetusi.
Vaene riik ei jagaks ju ka poliitikutele raha, et need saaks teha muretult oma enesekiitmise rasket tööd. Ta annaks selle raha selleks, et Eesti riigi lastel oleks korralikud elamise ja arenemise võimalused. Et nad tunneks riigi armastust ja kasvaks üles teadmises, et siin ongi kõige parem paik elamiseks. Et nad suureks kasvades ei kipuks kodu tolmu jalgadelt maha pühkima.
Olgu, olgu, olgu! Jätan järgi! Ma juba tunnen, et mõnel tõusevad kuklakarvad turri! Jälle Muraka mutt kobrutab nagu kividega sapipõis.
Räägime siis ilmast. Eks ole ennegi olnud nii, et kevad läheb üle sujuvalt üle sügiseks. Tänavu kukub ka sedaviisi välja. Floksid sätivad end juba õitsele pisitilluke killuke sügisehõngu on päevades olemas.
Aga lohutus tuleb ka. Tänavu on arvatavasti pikk ja soe sügis. Juuli kuu keskpaiku kippusid pääsukesed väevõimuga rehealusesse pesa punuma. Kaks päeva pidasid vahti, millal uks sedavõrd lahti oleks, et saaks sisse lennata.
Mul oli kahju neid kiusata, aga rehealusesse on neil ohtlik eluaset rajada. Aga see nende ehitamise soov annab märku sellest, et sügis tuleb pikk. Tegelikult see pikk ja soe „vananaiste suvi" ongi etem põualisest või vihmalisest pärissuvest. Nii, et häda ole midagi! Elame veel!
Muidugi elame veel! Ja mitte vireledes, vaid lahedalt. Hea tahtmise juures leiab rõõmukillud igalt poolt ülesse, ükskõik kui peidetult nad ka on! Otsime ja korjame päikesekilde, kasutame neid oma päevades ja kui üle jääb paneme tuleviku tarbeks tallele! Üks suurepärane koht kust midagi ilusat leida võib, on noorusaeg. Teeme selle ukse mõnikord mõtetes lahti.
Mälestuste kambri laekad
meenutusi tulvil täis,
mida rohkem aastaid kanda
seda tihedam seal ma käin.
Tundideks end varjus hoian
tunnen rõõmu kildudest,
lapin kokku mosaiigi
mälestuste radadest.
Justkui lapitekki õmblen,
lappe otsin, sobitan
igat leidu nagu aaret
käes veel hoian - hellitan.
Head torilased! Otsige ja leidke head ja ilusat igasse päeva! Need leiud aitavad muredest jagu saada ja pead püsti hoida!
Mari
