Laudas ligi 400 ja kontoris veel üle 100 lehma
Kalev Nurk näitab punase plastmasskitarriga mustavalgekirjut lehma, kes täiest kõrist laulda üürgab: “Põllumajandusminister Seeder tõi uue lauda avamisel sellise lehma.”
See on üks ligi paarisajast tosina aasta jooksul kogunenud klaasist, savist, metallist ja riidest lehmakujust või lehmakujulisest esemest.
OÜ Karpo kontoris on nii vissikujulisi soola- ja tuhatoose, kohvipurke, rahakassasid kui ka piimaandja pildiga kellasid, joogiklaase, seebialuseid ja pastakaid, samapalju on tal neid kodus.
“Mõni teeb häält, enamasti lehma häält,” demonstreerib omanik. “Äratuskell ammub ja teeb nii hirmsat häält, et äratab üles küll,” pugistab 380 lüpsilehma ja 420pealise noorkarjaga ettevõtte juht muhedat naeru.
Suurt kuju ei täi osta
Kogu sai alguse 12 aastat tagasi, kui OÜ Karpo võttis üle Vardja piimafarmi. Siis olid piimakvoodid tulekul ja karja vaja suurendada. Nii ütleski Kalev Nurk naljaviluks, et tooge sünnipäevaks lehmi ja mullikaid.
Esimene, keraamiline mustakirju lehmakuju on siiani alles, kuigi aastate jooksul katkigi läinud ja uuesti kokku liimitud. Viimane kuju pärineb peremehe Ameerika-reisilt ja on vaid paar sentimeetrit kõrge, kuna lennureisilt ei saa ju suurt tuua.
Ameerikas nägi ta ühe 22 lüpsirobotiga farmi ees elusuuruses plastmassist lehmakuju. Nii suurt Karpos veel ei ole. Tõsi, Maamessil lubas üks firma enda boksis väljas olnud suure lehmakuju Võrtsjärve äärde saata ja farmi koridoris on sobiv kohtki välja vaadatud, kuid kuju pole seni kohale jõudnud. “Ise ma ei täi sellist osta, mulk nagu ma olen,” tunnistab Kalev Nurk.
Ta ei tea, et veel mõnel põllumehel nii suurt kogu oleks, küll aga on ühe või teise ametivenna laual mõnda kujukest näinud. Nurk teab aga seda, et Kärstna vanadekodu juhataja kogub ka piimaandjate kujusid ja tema kogu on enam-vähem sama suur.
“Ega ma seda asja tõsiselt võta,” tunnistab Nurk lehmakogu kohta. Tema tegelik kirg on hoopis märkide kogumine. Neist esimese ostis mees seitsmeaastase poisikesena ja see on välja antud Sputniku taevasse lennutamise auks. Kõige väärtuslikumaks peab ta aga 1861. aasta vallakohtuniku märki, mille leidis juhuslikult Haaslava kandis metsateel jalutades. “Seda hoian nagu silmatera,” lisab ta.
Mitusada märki
Uhke on ta ka komplekti üle, mis omal ajal Moskvas välja lasti ja kujutab endiste liiduvabariikide pealinnade vappe. “Tallinna oma oli kolme nälginud kutsikaga ja mul õnnestus üks komplekt osta, enne kui parteilased jaole said ja see müügilt ära korjati.”
Kui noorest peast kogus mees kõiki märke, siis hiljem on keskendunud Eesti omadele. Neid on kogus ligi 700. Lisaks ostab Kalev Nurk reisil käies ikka selle koha nimega märgi ka.
Märgikogu on kenasti kaustadesse sätitud, et oleks hea vaadata. “Ega külalised suurt kogu vaata, ma ise vaatan,” märgib koguja.
