Tarvastus tähistati 100 aasta möödumist Martin Kleini olümpiamedalivõidust

MARTIN KLEIN, Eesti esimene olümpiavõitja sündis 12. septembril 1884 Tarvastu vallas Kitse talus, õppis Kuressaare vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis.

Juba lapsena paistis ta silma oma osavusega. Tavaline oli see, et kodust karja kõndis Klein käte peal (umbes pool kilomeetrit).

Hiljem sai Klein kuulsaks sellega, et kõndis oma leeripühal käte peal Tarvastu kiriku torni. Ka võidukivide viskamises oli ta teistest poistest alati tugevam. Siis, kui Lurich käis Viljandis maadlemas ja kohalike jõumeestega võidu tõstmas, oli Martin 14-aastane. Lurichi vägitükid innustasid ka külapoisse.

17-aastaselt läks Martin tööle laevale, kuid mereelu ei sobinud talle. Venna Juhani kutsel sõitis ta Peterburi, kus sai tööd ehitusel.

1910. aastal sai Martin Kleini teiseks koduks Peterburi spordiselts "Sanitas". Klein palgati klubi valvuriks. Tema hooleks jäi maadlusruumi korrashoid ja sportlaste teenindamine. Aega jäi ka enda treenimiseks. Kleini treener oli Tõnu Võimula. Kaasaegsed tõstsid esile Kleini aktiivset maadlusmaneeri. Ta püüdis iga hinnaga vastast seljatada ja ka parteris olles püsti tõusta. Klein tuli Peterburi absoluutseks meistriks.

Tarvastu valla aukodanik ja Martin Kleini margi ning ümbriku autor Lembit Lõhmus oma loominguga.

Stockholmi olümpia

14. juulil 1912 kell 10.30 algas ajalooline matš 27-aastase Martin Kleini ja 23-aastase Alpo Asikaise vahel. Kell 18.30 kohtunikud vihastasid ning keelasid võistlejaile puhkuse ja vee andmise, kuni üks pool on võitnud.

Lisaks matš katkestati ning viidi staadionilt üle hobusesõnnikust lehkavasse maneeži, kus polnud puhast õhku.

Klein meenutas: "Ei tea, kust ma jõudu sain, aga vastu pidasin. Mul oli jõud otsas, päikesest põletatud keha veritses, iga liigutus tekitas valu, pea käis ringi."

Kell 21.51 kutsuti maadlejad žürii juurde ja teatati: veel 15 minutit maadlust, siis järgneb partermaadlus. Esimesena määrati parterisse Klein. Asikainen ei suutnud midagi ette võtta ja Klein rabeles välja. Siis oli soomlase kord parterisse minna. Eestlane võttis viimase jõu kokku, sai vastase võttesse, tõstis matilt lahti ja püüdis heita. Sellest piisas. Kell 22.10 kuulutas kohtunik Martin Kleini võitjaks.

Olümpiadiplom oli meetrilaiune ja kolmveerand meetri kõrgune. 1913

27. ja 28. juulil peeti Breslaus maailmameistrivõistlused. Keskkaalus osales 6 meest, sealhulgas eestlased Georg Baumann ja Martin Klein, ainsad Venemaa esindajad võistlustel. Klein oli suursoosik, kuid ta sai vigastada. Maailmameistriks tuli Baumann. Augustis I ülevenemaalisel olümpial Kiievis oli maadluses kavas ainult kerge-, kesk- ja raskekaal.

Martin Klein võitis raskekaalu pealinlaste Karl Požello ja Arkadi Aleksandrovitši ees. Martin Klein oli juba nii tuntud, et hakkas elukutseliseks, kuid see talle ei sobinud. 1919. aastal kutsuti ta koos Mihkel Mülleriga Eesti maadlejaid ette valmistama Antverpeni olümpiaks. Pärast naasis ta kodukanti ja sai Tarvastu vallas Säga külas Aaviku asundustalu. Ta tegutses ka Tarvastu Tarvitajate Ühisuses. 19. septembril 1937 maadles ta viimast korda.

Martin Klein suri 11. veebruaril 1947 metsatööl palke tõstes saadud songa kätte. Ta on maetud Tarvastu kalmistule.

Kirjanduse põhjal Kristi Ilves

Martin Kleini raamatu autor Tiit Lääne ja Toomas Savi Eesti Olümpiakomiteest annavad ühele Martin Kleini mälestusvõistluste alusepanijaist Arnold Almersile üle uue raamatu.

TOOMAS SAVI, EESTI OLÜMPIAKOMITEE ASEPESIDENT:
See päev oli eestlaste jaoks väga oluline, sest üks väike rahvas saab suur olla vaid siis, kui ta oma suurmehi oskab mäletada. Ja Martin Kleini peaksime kindlasti suurmeheks pidama. Väikese rahva olemine ja tulemine on selles kinni, kui palju me oskame näha neid saavutusi just selle aja kontekstis, kui nad on tehtud. Peame mõistma, et suurtulemused ja suurmehed ei sünni iga päev. Neid sünnibki harva ja isegi, kui see sündmus on olnud 100 aastat tagasi, siis seda enam tuleb hinnata kohalike inimeste initsiatiivi seda kõike meelde jätta. EOK poolt vaadatuna oli see tähtis ja seepärast EOK ka kohale tuli.

Tore, et mälestusüritust austas oma osavõtuga kahekordne maailmameister August Englas, see oli selle ürituse kroon. Maadlus on olnud läbi aegade Eesti peaaegu kõige edukam spordiala - 7 kuldmedalit läbi aegade olümpiamängudelt ja 22 Euroopa meistrivõistlustelt, no siin ei saa ükski ala vastu.

Ka kohalike inimeste initsiatiivil alustatud Kleini mälestusvõistluste kalendersari on ju aastaid tagasi toimunud ja nüüd toimus kohapeal, mis sest et vihmaga, tõeline maadlus, kus alguses näidati, mida osatakse ja siis veel maadeldi, see oli väga tore.

Ka Martin Kleini mälestusmärgi püstitamise asjus Mustlasse on läbirääkimised juba peetud ning EOK presidendi jah-sõna selle toetuseks on olemas.

SIIM KABRITS, RIIGIKOGU LIIGE, MULGIMAA TOETUSGRUPI ESIMEES:

Mul on hea meel, et Tarvastu valla rahvas peab meeles oma sangarit. Igale rahvale on väga oluline oma sangareid vääriliselt meeles pidada.

IRLi fraktsiooni poolt oleme teinud ühe suure sammu ja püüdnud ka rahaliselt seda tulevast skulptuuri rajamist toetada ja kindlasti riigikogu Mulgimaa toetusrühm on võtnud selle üheks oma suurtest eesmärkidest, et aidata selle skulptuuri valmimisele kaasa. Ka isiklikult annan ma selle heaks väikese panuse.

Hommikul, enne Mustlasse tulekut suhtlesin ka olümpiavõitja Erki Noolega ja tema palus edasi anda oma tervitussõnad Tarvastu valla rahvale. Ta ütles, et tal on väga hea meel, et selline üritus aset leiab, kuigi ta kahjuks ei saa ise osaleda, aga ta on mõttes Tarvastu rahvaga. Olümpiavõitjana on tal siiralt hea meel, et selline tore mees nagu Martin Klein saab vääriliselt jäädvustatud.