Kaljo Pung – mees nagu orkester

31. juulil täitus 80 eluaastat me­hel, kellest võiks kirjutada pikalt. Tänagi vitaalne, ärksa meelega, alati heatahtlik ja humoorikas härrasmees on muuhulgas pidanud Luunja vallavanema ametit ning lööb tänaseni kaasa Kodu Uudiste sünnis.

Kus möödusid Sinu noorusaastad?

Meie pere elas Viljandis. Isa pi­das seal enne sõda muusikaõpeta­ja ametit ning juhatas laulukoore, mäletan, et lossimägedes lavastati isegi Toscat. Sõjaajast on eredalt meeles, et käisime poisikestega len­nuväljal uudistamas, sakslased lu­basid isegi oma lahingulennukeid lähemalt katsuda. Sõjapäevil tuli perel mõndagi üle elada, kui saks­lased isa vangi panid, oli emal ja lastel vahepeal ka nälg näpistamas. Pärast sõda lasi isa kokku koguda linnas säilinud klaverid ning pani aluse Viljandi muusikakoolile, mille juhatajana tegutses kuni pensionini.

Nõukogude ajal pidasid erinevaid ameteid.

Lõpetasin Tartu Ülikooli majandus­geograafina. Kutsuti erialasele tööle Tallinnasse, kuid seal oli raske ela­mispinda hankida, nii loobusin ning jäin kodukanti. Töötasin ettevõtetes meistrina ja osakonna juhatajana. Viimane amet väga ei istunud, mina ei suutnud kohaneda tolleaegse süs­teemiga, kus millegi hankimiseks tuli teada, keda ja kuidas on vaja „määrida". Meenub juhtum, kui te­hase direktor käskis hankida oma ametiautole „Pobeda" uued rehvid. Kauplusest neid mõistagi saada polnud, pidin ise nuputama, kuidas olukord lahendada. Tunnistasin, et minul seda ülesannet täita ei õnnes­tu, nii pääsesin sellest süsteemist välja, teisele tööle. Tegelesin pikka aega tsiviilkaitsega, kureerides seda tegevust Tartu rajoonis ning õpeta­des EPA-s. See valdkond moodustas omaette maailma, millest võiks kir­jutada paksu raamatu.

Kuidas sattusid vallavanema ame­tisse?

Hiljem avanes võimalus asuda EPA-s üsna kõrgesse ametisse. Kuid leidsin, et see oleks liig ning võtsin vastu tagasihoidlikuma pakkumise - tulla Luunjasse, tolleaegset külanõukogu juhtima. Viimasel polnud kuigipalju töötajaid, reaalset võimu ega raha, tegemist oli pigem majandi ripatsi­ga, kus registreeriti sünde, surmasid jmt. Peatselt algas Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvu­mine, külanõukogusid asuti ümber korraldama valdadeks. Vallad pidid hakkama reaalselt kohalikku elu korraldama, tarvis oli leida uusi töö­tajaid. Kutsusin tollase Luunja sov­hoosi peazootehniku Jaan Õunapuu omale asetäitjaks, tema tegi vallale esimese arengukava. Kui riik 1991.a. vallaõigused kätte andis, ütlesin, et sina, Jaan, oled õige mees vallajuhi kohale asuma, tegin vastava ettepa­neku volikogule. Pärast Õunapuu asumist maavanema ametisse juhti­sin Luunja valda kuni aastani 1996, mil sellesse ametisse kinnitati Aare Songe. Sellest ajast alates olen kaasa löönud vallalehe tegemisel.