Meil on ühine taevas

Seda tõdemust kandis meie taasiseseisvumispäeva künnisel, 19. augustil Rannu Püha Martini kirikus peetud kohaliku koguduse ja Soome Lammi koguduse ühine jumalateenistus. Teenistust viisid ühiselt läbi Lammi koguduse õpetaja pr. Heli Ulvinen ja Rannu Püha Martini koguduse õpetaja pr. Maarja Sokk. Neid kahte kogudust seovad ammused sõprussidemed ja nüüd ka see, et mõlemas koguduses on õrnemast soost hingekarjased.

Jumalateenistust sisustasid väikesed viiuldajad Lembi-Laine Kuusemaa ja Joosep Lõhmus. Orelil Miina-Liisa Kuusemaa. Pikema kantslijutluse pidas pr. Heli Ulvinen. Lõpus said soovijad osa armulauast. Jumalateenistuse lõppedes lasti hea maitsta ühisel lõunasöögil.

Vahepeal toimus ka väike vestlus pr. Heli Ulvineni, endise Rannu koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa ja põlise Rannu‒Lammi suhete arendaja, tõlk Vallo Kelmsaarega. Pr. Ulvinen ütles tervituseks lehelugejatele: „Tahan teile edasi anda tervitused nii Lammist kui ka Hämeenlinnast. On väga tore olla jälle siin Rannus. Siin on palju sõpru. Tahan neile soovid kõike head ja Jumala õnnistust. Ühtlasi tahan tänada sõbralikkuse eest ja loodan, et see jätkub.

Ütlen rannulastele teretulemast Lammile. Loodetavasti saab see toimuma järgmisel suvel." Ja need sõnad olid öeldud suure hingesoojusega, hääles liigutusenoodid. Siis läks jutt sündmustele 21 aastat tagasi. Minu küsimusele, mida tundsid soomlased siis, kui vene soomukid olid Tallinnas, vastas pr. Ulvinen: „Ei oskagi äkki öelda. Me tundsime muret ja selles oli ka natuke hirmu just eestlaste pärast, kuidas neil võib minna. Eks muret ja hirmu oli rohkem neil, kes jälgisid Eestis toimuvat. 

Aga oli kindlasti ka neid soomlasi, kes sellest ei hoolinud, kes sündmusi ei jälginud ja kellesse see ei puutunud. Ja ma arvan, et need, kellel oli sidemeid või sõpru Eestis. tundsid suurt muret ja ka seda kartust, kas see võiks kuidagi mõjutada Soomet, kas see võib Soomele probleeme kaasa tuua."

Tiit Kuusemaa: „See oli võib-olla jumalik juhtimine, et sel ajal kui Moskvas oli putš ja tankid veeresid läbi Eestimaa, siin Rannu kiriku juures olid talgud. Palju Rannu rahvast oli väljas. Autoraadio muidugi käis kogu aeg, aga keegi ei jätnud tööd pooleli. Me uskusime, et peame seda tegema edasi ja tegime seda, mida sellel hetkel teha sai. Kui Eestimaa oli peaaegu hirmust halvatud, olime me rahulikud oma elu elamas ja oma tööd tegemas ja Jumalale väga lähedal".

Vallo Kelmsaar: „Mul on selle päevaga seoses üks mälestus, mis on Lammiga seotud. Mul oli selleks päevaks kokku lepitud üks kõne. Sel ajal pidi ju kaugejaamast kõne ette tellima. Aga ükski kõne kuskilt ei õnnestunud, sest telefonid ei toiminud. Siis ma sõitsin autoga Tallinnasse, kuna pidin sinna minema seoses õpingutega. Tee peal Raplast õnnestus helistamine. Lammil oli siis Helena Hirvinen, kellele ma helistasin. Ta võttis kõne vastu ja küsis: "Vallo, kus sa oled, mis teil toimub?" See näitab, et Soomes oli neid, kes jälgisid toimuvat ja tundsid huvi, mis juhtub. Ja ma arvan, et Lammil oli neid väga palju."

Lõunasöögile järgnes külaliste sõit Tartusse, kus tutvuti Tartu Tähetorni Muuseumiga, Mänguasjamuuseumiga ja Jaani kirikuga. Kahjuks ilm kõigeks selleks hea just ei olnud.

Õhtul toimus külaliste ja võõrustajate ühine õhtusöök ja ajaveetmine. Asjassepühendamatutele meeldetuletuseks, et sõprussidemed Lammi rahvaga on kestnud juba aastakümneid, esialgu teadlaste tasemel, siis valdade tasemel. Kuna aga Lammi vald liideti 2009. a. Hämeenlinnaga, on sõprusomavalitsus nüüd oluliselt suurem. Lammi ja Rannu koguduste vastastikused külaskäigud on kestnud 20 aastat.