Elu kõige tähtsamad ja meeldejäävamad 300 meetrit
Esmapilgul võib see küll tunduda, et see polegi nagu midagi erilist, saad mingi auke täis metallist kaika, jooksed oma 300 meetrit ja lähed ära koju, sest sinu etteaste on lõppenud. Tegelikult see muidugi nii ei ole.
Olümpiatuld kandma valitakse inimesi väga hoolega ja kogu ettevalmistus selleks, et iga jooksja oleks õigel ajal õiges kohas, on uskumatult täpne, mitte midagi ei saa ega tohi valesti minna.
Jaanuse reis Inglismaale kestis kolm päeva, mille sisse mahtus ekskursioone, sponsorite pidulikke vastuvõtte, intervjuusid, pildistamisi ning põhjalik koolitus, kuidas tõrvikujooksul käituda (kuidas hoida tõrvikut, millal tõrvik süüdatakse, millal tõrvik kustutatakse jne). Jaanuse sõnul oli see kõik nii hästi korraldatud, et alles siis hakkas kohale jõudma, milline au on talle osaks saanud. Kuna kõik 3 eesti esindajat Evelin Ilves, Renna Järvalt ja Jaanus Kala kandsid tuld eri aegadel siis oli Jaanusel personaalne transport koos juhiga, kes viis ta tõrvikujooksu vahetuskohta. Jaanuse jooks leidis aset Kenti maakonnas Flokestone'is vanalinna tänavatel (fotol).
Jaanus ise kirjeldas tõrvikujooksule eelnenud emotsiooni nii: "Kui bussi istusin ja hakkasime vahetuskohta liikuma, tundsin, kuidas ärevus hakkas sisse pugema ning kui kohale jõudsin, olin näost täiesti valge ja pisarad lihtsalt jooksid. Arvasin küll, et olen tugev, kuid emotsioonid said minust võitu. Kogu reisi vältel oli tunda väga suurt tähelepanu kohalike elanike poolt - kõik paistsid teadvat, millega on tegu ning hindasid iga võimalust tõrvikujooksjatega suhelda ning pilti teha.
Ka nüüd oli tänavatele kogunenud tuhandeid inimesi ja tõrvikujooksjatele elati maruliselt kaasa. Kõik toimus justkui unenäos. Olin oma vahetuskohas 10 minutit varem, nii et enne, kui tuli minuni jõudis, jäi veel aega vestelda inimestega tänavalt, kes olid tõrvikujooksu vaatama tulnud. Küsiti, kust riigist olen, ning õnnitleti võimaluse eest kanda olümpiatuld. 5 minutit enne minu jooksu avas eessõitev politseieskort minu tõrviku gaasikraanid. Tuli veel oodata mõned minutid ja siis nägin juba olümpiatuld minu suunas liikumas. Kui tuli minuni jõudis, avas kaasajooksev turvamees veel ühe mehhanismi minu tõrvikus, et tõrvik saaks süttida.
Peale seda ühendati tõrvikud ja kui minu tõrvik oli süttinud, algasid minu elu kõige tähtsamad ja meeldejäävamad 300 meetrit."
Jaanus jätkab: "Eks olin ikka kodus mõelnud, millele mõelda, kui seda 300 meetrit läbin. Kindlasti oma perele, lähedastele, sõpradele ning kõigile osalejatele ja toetajatele, kes on minu korraldataval viievõistlusel osalenud ning seda toetanud, sest ilma nendeta ei oleks ma siin ega saaks tunda seda, mille kirjeldamiseks lihtsalt polegi sõnu. Jooks kulges enamasti mäest alla, seega pidin ikka ennast tagasi hoidma, et liialt kiiresti seda vahemaad ei läbiks. Rahvas ergutas ning emotsioon oli ikka täiesti laes, uskumatu tunne. Hiljem, kui tõrvikult olid eemaldatud seadmed, mis annaks võimaluse seda kunagi veelkord süüdata, anti meile tõrvikud tagasi ja saime teha ühispilti kõigi soovijatega. Loomulikult ei ületa miski seda emotsiooni, mille sain ise tõrvikuga joostes, aga väga toredaks elamuseks kujunes ka Evelin Ilvese tõrvikujooksu vaatamine ja talle kaasaelamine.
See oli teistmoodi huvitav ja emotsionaalne kogemus ning mul on hea meel, et korraldajad seda meile võimaldasid. Õhtul oli veel pidulik vastuvõtt kõigile sel päeval tõrvikujooksus osalenutele ja nende saatjatele. Järgmisel päeval kojusõitu alustades sain alles rahulikult mõelda ning jõuda arusaamisele, kui suur asi see minu jaoks oli. SUUR SUUR AITÄH kõigile!"
Tõepoolest kõigi Jaanuse toetajate nimekiri, kes tema võistlustel on osalenud ning neid sponsoreerinud, kujuneks vähemalt sama pikaks kui käesolev artikkel, kuid see näitab ka, et tema tegemised ja ettevõtmised lähevad paljudele korda. Sellest ka minu väike panus tema kanditatuuri esitamisel tõrvikukandjaks.
Loodan, et aastal 2052, kui Tallinn võõrustab XLV suveolümpiamänge ning Jaanusel on just seljataga 55. korda korraldatud Jaanus Kala Viievõistlus, on taas põhjust kaasa elada, kui meie oma küla mees süütab olümpiastaadionil olümpiatule.
See on ilus unistus, kuid kui me oma unistuste poole ei püüdle, siis need jäävadki täitumata.
