Seltsing Lumeroos käis ekskursioonil Ida-Virumaal
Kuigi terve nädal oli sadanud, oli sel päeval taevaisa meie poolt ja kinkis meile ilusa päikselise päeva koos toreda giidi Inga Loivetiga. Esimene peatus oli Sillamäel. Ajalehed ja meedia on püüdnud Ida-Virumaa elust kogu aeg maalida pilte vaid mustades värvides. Sillamäe aga võttis meid vastu kaunite pügatud alleede ja murudega ning veel kaunimalt kujundatud lilleklumpidega. Kokku oli see nagu 1950ndatest pärit stalinismiaegne muuseum - nostalgiline ja moodustas koos kesklinna majade, kino, raekoja ja kultuurimajaga ühtse terviku.
Laskusime Odessa treppidest alla mere äärde. Nii ülevalt mäelt kui ka alt mere äärest oli väga ilus vaade. Edasi sõitsime Narva, ka seal pole nähtavat rusutust. Kõigepealt külastasime kindlust. Sinna viiv tee möödus piiripunktist. Kindlus ise on korralikult restaureeritud.
Vaatasime üle rinnatsi Ivangorodi kindlust. Käisime bastioni muuseumis. No küll olid paksud müürid. Korrustel olid näitused. Kaheksandal korrusel oli vahva vaade ümbrusele. Edasi sõitsime natuke linnas ringi, külastasime Vene Issanda Ülestõusmise peakirikut, mis elas üle peaaegu kogu Narva hävitanud pommirünnaku, Jumal on olemas ja hoidis.
Siis külastasime Kreenholmi töötajatele püstitatud Eesti evangeelset luterlikku kirikut, mis oli väljast väga kauniks restaureeritud, sees jätkuvad remonditööd. Giidi väitel saab sellest kirikust tulevikus kontserdisaal.
Seejärel käisime Pimeaias, mis on kena park, kujukestega purskkaevu ja rootsi lõvidega. Mul oli väga kahju linna raekoja hoonest, mis remondirahade puudumise tõttu seisab tühjana ja näeb väga õnnetu välja.
Teel Kuremäe kloostrisse tutvustas giid meile maakonna ja kloostri ajalugu ning nii omasime juba teel olles algteadmisi nunnade elustolust.
Mulle oli üllatuseks, et kloostris on 150 elanikku. Kõik nad ei ole nunnad, vaid on ka noviitsid ja muud töölised. Klooster koos aia ja kõrvalhoonetega on tõeline pärl. Püksikandjad naised olid ärevuses, et kas neid ikka lastakse kirikusse? Lastakse küll ja isegi ilma pearätikuta. Kloostrist tulles käisime pühal allikal oma pudeleid püha veega täitmas. Kõik tahavad ju õndsaks saada.
Tagasiteel näitas Inga meile XII sajandil Eestisse tulnud ja siin elanud vadjalaste hauakääpaid, mis asuvad Iisaku lähedal Jõuga metsas. Kalme pidi olema 293. Ilma giidita poleks neile kühmukestele metsas osanud tähelepanu pööratagi.
Inga jutustas meile toredast koduloomuuseumist Iisakul. Nii jõudiski rahulolev rahvas tagasi armsasse Tabiverre. Täname ekskursiooni korraldajaid. Meil oli tõesti tore päev.
