Kiri sõbrale: kui oled olnud aina rahulolematu, millal saabub siis aeg olla rõõmus ja õnnelik?
Teadsin, et puukuuris on pesades juba teised pojad, olin näinud neid õhtuti koos vanematega lendu harjutamas, aga sel hetkel ei olnud näha ühtegi noort lindu. Äkki taipasin, et see pole mitte rünnak vaid võib olla hoopiski appikarje. Nii ma jätsin poisu liivakasti ja tormasin kuuri.
Vaist ei vedanud mind alt, puuriidal istus pirakas võõras kass ja jälgis pikaks sirutatud kaelaga üksisilmi kõige lähemas pesas toimuvat.
Kuigi puuriidalt pesadeni ei oleks ta ka kõige kõrgema hüppega suutnud jõuda, oli pääsuperede tavaline rahu rikutud. Peletasin rahurikkuja minema ja kui tagasi liivakasti juurde jõudsin, oli lapselaps sealt välja roninud ja tatsus usinalt omatahtsi marjapõõsaste vahel. Natuke eemal, aianurgas virvendas veesilm... Kui suutsin lõpuks jälle liivakastis mängiva lapse kõrval rahunenult hinge tõmmata, mõtlesin, et mis see siis nüüd oli! Mida mulle nende mõne viivuga öelda taheti?
On loomulik, et kõik elusolendid tahavad ennast tõestada, end proovile panna ja oma oskust mööda toimetada. Aga kui tiivad või jalakesed ei kanna veel nii nagu peaks ja tarkust ning elukogemust on vähevõitu? Kas on siis keegi kohe käepärast kõrval, kes aitab?
Loogiliselt võttes, siis peaks ju olema - vanemad lapse jaoks, tugevamad nõrgematele toeks, targemad eestvedajateks, eakamad oma elukogemustega nõuandjateks... Võiks lõputult jätkata! Paraku on meie kõigiga toimumas midagi sellist, millele ei oska õieti nimegi anda.
Proovime küll arutleda ja omamoodi filosofeerida, aga samas muutume aina ükskõiksemaks teiste inimeste suhtes ja vabandame kõike aja puudumisega. Ikka ja jälle kostub kusagilt uudiseid, kuidas mõni inimene on üksinduses oma kurva lõpu leidnud. Ometi on ta kunagi ju kellelegi väga vajalik olnud, aga siis mingil põhjusel ei taha temast keegi midagi teada. Miks me järjest rohkem ainult oma nina ette vaatame, kas oskad öelda?
Ühes suveõhtu mõnusas seltskonnas, kus oli koos nii noori kui vanu inimesi, läks jutt ajale. (Olengi pannud tähele, et sageli on praegusel ajal kõneaineks kas ilm või aeg. Kui just valitsust või eurot ei kiruta!) Ülikoolis õppiv ja alles oma elutee hakul olev noor mees ütles, et tahaks nii palju teha, tahaks mööda maailma ringi rännata, tahaks kord ka pere luua - aga kõigeks ei jätku lihtsalt aega. Talle kiitis järele noor naisehakatis, et tõsi see on, kui juba pere ja lapsed, siis ei jää aega enam millekski muuks. Keskealised, vaat´ et ühinesid selle mõttega, ainult väikese erandiga, et kogu aeg kulub perele raha teenimiseks. Siis küsis üks vaikselt istunud naine seltskonna kõige vanema inimese arvamust. Ja võib-olla oli see vastus noorematele üllatavgi. Kuid see kaheksakümnele lähenev härrasmees ütles, et niikaua kui tema mäletab, on ikka sama juttu aetud - aeg kaob kiirelt, aeg lendab, aega ei ole. Aga oma mäletamist mööda on ta väga vähe kohanud inimesi, kes oleks arutlenud, kuidas aega enda kasuks ära kasutada. Ta lisas piiblisõnadega "sest kõik, mida sa teed, ei pruugi tulla sulle kasuks" ja ammugi ei tule kasuks arutu tormamine.
Kõige enam vajab inimene aega, et oma mõtetes selgusele jõuda. Aga kust võtta seda aega? Kui noored väidavad, et elu on tohutu kiire ja istuvad samas iga päev tundide kaupa arvuti taga, siis vanemad inimesed ütlevad, et aeg on hakanud kiiremini kaduma ja seepärast tuleb veel nii palju ära teha, iseendale aru andmata, et vaim võib küll veel "mägesid liigutada" , aga keha ei tule enam tahtmistele järele. Ja nii ongi ju hea kõik aja turjale laduda.
Aga aeg on ikka sama ja jääb samaks, ainult meie ise muutume selles ajas. Ja kas alati paremuse poole? Seda tahaks ju uskuda... Kuulasin seda juttu ja mõtlesin kohe, et kirjutan sulle, armas sõber, ühe lõigu Piiblist, mis räägib meile antud ajast. See salm on nagu aabitsatõde! (Koguja 3; 1 - 8)
"Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja rahul."
Kordagi ei ole siin kirjutatud, et meile on antud aega olla rahulolematud ja kõike kiruda. Kuid praegusel ajal on kahjuks on see tegevus nii moodi läinud, et tundub nagu ei oleks enam ühtegi inimest ega sündmust, kellest või millest oleks midagi head rääkida. Esiteks ikka lajatame ja siis hiljem võib-olla (sedagi siis nagu enda heana näitamiseks) võtame vaevaks veidi oma ütlemisi siluda. Aga haiget on tehtud ja haiget on saadud!
Keegi on öelnud, et inimene ei oska olla õnnelik ega tunda rõõmu, kui ta ei ole saanud tunda lahkumisvalu ega kaotusi! Küllap see nii ka on. Aga see paneb mõtlema ja juurdlema - kui oled kogu oma aja kaotanud kibestumistele, kui oled olnud aina rahulolematu, millal saabub siis aeg olla rõõmus ja õnnelik? Ega saabugi, seni kui ei teadvusta enesele, et inimesele ei ole antud siin ilmas aega lõputult. Praegu on meil rõõmuaeg! Saadame jälle oma lapsed ja lapselapsed kooliteele. Paljud noored on võtnud jalge alla maailma avastamise rajad. Kakskümmend üks aastat on olnud meil vabadus ise plaane teha, ise otsustada, aga ise ka vastutust kanda. See on suur Jumala arm! On olnud aegu, kus meie inimesed on pidanud vastutahtmist võõrsile minema. Ja on seda vabatahtlikultki aegade jooksul tehtud. Alati pole tagasitulek enam võimalik olnud. Nii tahaks loota, et praegustele õnneotsijatele on kodutee alati sile ja koduvärav avatud...
Aeg viib meid vähehaaval sügisele lähemale. Igal hommikul imetlen, kuidas õunad on justkui ööga jälle veidi paisunud, kuigi öeldakse, et taimed kasvavad ainult valguses. Metsa äär muutub aina värvikirevamaks. Kombainid suristavad põldudel võtta veel viimaseid viljasiilusid. Kuid pääsukesed jätkavad veel vapralt oma poegadega lennuharjutusi ja kes teab, äkki on see märk, et suvesooja jätkub meie maile kauemakski.
