Looduslaager Venemaal: uued kogemused, keelepraktika ja palju teadmisi looduse kohta
Loodushuvilised olid kokku tulnud Eestist, Lätist ja Venemaalt. Tänu oma õpetaja Karin-Kaja Liigandile olin üks õnnelikest, kellele sai osaks võimalus seda laagrimelu nautida.
Elasime rahvuspargis telkides, pesime järves ning süüa valmistasime lõkketulel. Laagriplatsil puudus elekter ning telefonilevi oli pea olematu. Seega tuli hakkama saada tänapäeva noorte jaoks võrdlemisi ekstreemsetes tingimustes - seda vähemalt esmapilgul. Igapäevased põnevad üritused ning tihe päevaplaan kedagi aga väga elektroonikavõimalusi igatsema ei pannud.
Üldine päevarütm saadi kätte hommikvõimlemisega, edasi jätkusid tööd rühmades - botaanika, zooloogia, hüdroloogia ja mullateadus - vastavalt sellele, mis kellelegi rohkem huvi pakkus. Meie botaanikarühmaga uurisime taimi. Uusi teadmisi omandasime nii vee-, ürg-, ravim-, mürk- kui ka kaitsealuste taimede kohta. Metsa all oma vaatlusretkedel jalutades sai suu magusaks mustikatest, mida leidus seal väga ohtralt. Igal rühmal tuli esitada ka presentatsioon nähtu ja tehtu kohta, mis peaks saama teadustöö osaks.
Samuti sai tutvutud üksteise kultuuriga. Tutvustada tuli oma laule, tantse, traditsioonilisi toite, looduskaitsealasid ja Eestimaad üldse. Mainitud sai ka Otepää, meie oma talvepealinn. Rahvustepäeval kostitasid lätlased meid ubade ja venelased pannkookide ning kalamarjaga. Ise pakkusime kiluvõileibu, eesti juustu ja šokolaadi.
Koostöö ja suhtlemise arendamiseks korraldati palju erinevaid mänge. Kahtlemata olid ühed põnevaimad metsamängud. Taaskord jagunesime rühmadesse, et lahendada ülesandeid ja läbida takistusradu. Selleks oli vaja nii jõudu, nutikust kui ka täpsust. Üldine põhimõte oli aga sama: töötada tuli meeskonnana, sest kui üks liige põrus, tuli kõike uuesti teha. Nii tuligi meie rühmal nöörist üle astumise takistus läbida hoopis roomates, sest lühemad püstijalu üle ei saanud, kätest lahti laskmist reeglid aga ette ei näinud. Väga puhtad me just pärast välja ei näinud, kuid nalja oli palju. Vaba aega sisustasime võrkpalliga või kaarte mängides, ujudes. Toimusid ka lõkkeõhtud, kus sai laulda vene laule. Lisaks õpetasime venelastele ja lätlastele natuke eesti keelt, mis osutus üsna populaarseks. Hommikuti ütlesid nad meile tere ja õhtuti soovisid head ööd või head aega meie emakeeles. Nii teevad läti omad siiani, kui internetis suhtleme. Enamjaolt praktiseerisime siiski vene ja inglise keelt.
Kokkuvõttes oli see laager suurepärane ettevõtmine. Meie omad, st osalejad Eestist, olid kokkuhoidvad ja nii sain hulga häid sõpru. Lisaks uutele kogemustele ja keelepraktikale sain tõesti ka üsna palju teadmisi looduse kohta. Väga üllatav on mõelda, kui palju me kodudes elektrist ja selle seadmetest sõltume ja kui väheseks me seda tegelikult vajada võiksime... Mina tulin tagasi ainult ülipositiivsete emotsioonidega ning seda nii korraldusliku kui ka seltskonna poole pealt. Kahtlemata innustab see mind tulevikuski kõikvõimalikest üritustest osa võtma. Kuna ka see looduslaager on tulevastel aastatel taas toimumas, soovitan seda soojalt kõigile!
