Koolidirektor: Meil võttis eestikeelsele õppekeelele üleminek aega neli kuud
Nüüd helistavad Tarmo Valgepeale ja käivad kohapeal kaemas mitmete koolide direktorid ja küsivad, kuidas ja mida mees Mäetagusel teinud on. Võiks öelda, et siin on lahendatud pea kõik probleemid, mille ees Eesti haridusmaastikul hetkel seistakse - õpetajate palgad, õpetajate koormus, vene õppekeelelt eesti keelele üleminek, hindamise paradigma muutus, lõimitud õpe, tugisüsteemid jne.
Otsustasimegi Mäetagusele minna ja kuulata-vaadata, mis imetempe seal tehakse. Kooli juures käib vilgas ehitustegevus, 1. septembriks renoveerimist valmis ei jõutud ning umbes kuu aega õpivad lapsed mitmes lähedal asuvas hoones, sealhulgas Mäetaguse mõisas.
Tarmo Valgepea on põneva saatusega ja taustaga mees ning see, kuidas ta üldse Mäetagusele sattus on mõnes mõttes kurioosne. Endine tippkõrgushüppaja on olnud juhtivatel kohtadel nii avalikus- kui ka erasektoris. Ligi viis aastat tagasi elas ta üle eluohtliku haiguse, mis tema ellusuhtumist ja vaateid päris korralikult muutis. Talle jäi kõrva ja hakkas häirima pidev vingumine, et hariduses on kõik pahasti ja teha ei ole midagi. Asja süüvides tundus talle, et tal on omalt poolt võimalik midagi panustada ning endale ning teistele tõestada, et teatud suhtumise ja juhtimise abil saab igast Eesti koolist teha koha, millega on rahul nii õpilased, lapsevanemad kui ka õpetajad.
"Otsus tehtud, vaatasingi tööpakkumisi ja sõrm jäi esialgu Pirita Majandusgümnaasiumi direktori konkursile, kus ma siiski valituks ei osutunud. Siis kandideerisingi Mäetaguse Põhikooli direktori kohale, nii ma siia sattusin," rääkis Tallinnast tööl käiv Valgepea.
Töövestluseks oli tal valmis oma visioon, milline võiks see kool olla. Saades veel teada, et tööandja ootab uuelt koolijuhilt kooli arendamist, selleks ka valla toetust ning vahendeid lubades, oligi ühisosa töölepingu sõlmimiseks leitud.
Enne uut direktorit
Enne uue direktori tulekut oli Mäetaguse Põhikool olnud 49 aastat kakskeelne ning mõnes mõttes ka kaksmeelne kool. "Mulle öeldi, kooliaasta avaaktuse kohta küsides, et kui eestikeelsete klasside aktus on ära, siis pärast seda tuleb venekeelne aktus. Küsisin, et kas tegemist ei olegi ühe kooliga. Seinad eesti- ja vene emakeelega õpilaste vahel olid väga selgelt püsti. Nii me enam edasi ei ela," ütles Valgepea toona.
Uut direktorit ehmatas vaat et veel rohkem see, kui ta sai teada, et mõne õpetaja tunnikoormus nädalas on 30-36 tundi. "Küsisin nende käest otse, et kuidas te veel elus olete ja kas töö kvaliteet, mida te lastele pakkuda saate on ikka see, mida te ise oma lapsele sooviksite ning mida meilt ühiskond ootab?" meenutas Tarmo Valgepea.
Kaardistades tegureid, mis segavad koolil efektiivselt toimimast, sai direktor teada, et õpilased on hommikuti väsinud ja alles teiseks tunniks õppimiseks valmis, sest koolipäev algas kell 7.50. "Aga alustame koolipäevaga kell 9.00," pakkus uus direktor. "Ei saa, busside graafik on selline," sai ta vastuseks. See näide on Valgepea sõnul üpris hea iseloomustamaks mõttemustrit haridussüsteemis - kui stampides kinni võib inimeste mõtlemine olla. "Muudame bussiaegu," ütles Valgepea ning ei läinud kahte nädalatki kui bussigraafikud muudetud said. Lapsed on nüüd kooli jõudes tunduvalt puhanumad ja õppetööks kohe valmis.
Uus mees tegi revolutsiooni
Kui mõni koolijuht oleks probleemidest teada saades öelnud: "midagi ei ole teha, raha ja võimalusi ei ole, ootame paremaid aegu, rahuldume kosmeetikaga, sest ega meil ei ole ju võimu muutusteks", siis Valgepeal oli plaanis arengusuunad koolis kolleegidega kokku leppida ja need ka ellu viia. See tähendas tegelikult revolutsiooni. Kui koolis olid asjad selgeks räägitud ja kirja pandud tuli oma ideed vallavalitsusele- ja volikogule nn. "maha müüa".
„Meie kompetentsust haridusvaldkonnas usaldati täielikult ja roheline tee oli sillutatud ning vajaminev ressurss anti teele kaasa - au nendele inimestele, kes selle vastutuse võtsid ja otsuse tegid," kiitis Valgepea.
Eesti õppekeelele üleminek
Kui Tarmo Valgepea direktorina tööle asus, siis õppis kooli 148-st õpilasest 42 vene osas, nüüd, kolme aasta pärast, mitte ühtegi.
Selle saavutamine oli direktorile üheks esimeseks väljakutseks - 49 aastase traditsiooni lõpetamine ja kooli muutmine ainult eesti õppekeelega kooliks. Mitte buldooseri meetodil, vaid olukorda lapsevanemate ja õpilastega läbi arutades,selgitades, hirme maha võttes ning tulevikku visioneerides:
"Kohtusime lapsevanematega nelja kuu jooksul kaheksa korda ja selgitasime neile, miks me seda teha plaanime. Palusime, et nad kujutaksid oma lapse tulevikku ette viie ning kümne aasta pärast. Kui alguses valitsenud segane tulevikuvisoon ja eelarvamused maha said võetud, otsustasid lapsevanemad rahuliku südamega, et jätavad oma lapsed meie kooli ja eestikeelsesse klassi. Oli neidki, kes otsustasid oma vanemas klassis õppiva lapse mõnda venekeelsesse kooli panna," selgitas Valgepea. Aega sellise traditsiooni muutmiseks läks seega vaid neli kuud.
Direktori sõnul avati juba 2010. aasta sügisel koolis ainult eestikeelne 1. klass. "Kuna kodude toetus muutusele oli olemas ning lapsed on väga kiired nii sotsiaalsed kohanejad kui keeleõppijad, oli üleminek meil valutu." rääkis Valgepea.
Koolil on oma tugisüsteem, mis mõeldud just vene emakeelega õpilaste abistamiseks, lisaks on 1. klassis ja vajadusel ka hiljem kaks õpetajat klassi ees, taas selleks, et teha kõik võimalik, et hea asi vussi ei läheks. Moraaal on Valgepea sõnul järgmine - kui tahad midagi saavutada, peab panustama maksimaalselt vajaminevat ressurssi, mitte markeerima panustamist ning hiljem siis imestada, miks hea idee ei realiseerunud. "Kahjuks võib nn. pehmetes eluvaldkondades sellist markeerivat panustamist liiga tihti märgata - populaarne on ju lubada, aga ilma vajaminevat ressurssi panustamata jääb selline innovatiivsus pelgalt populismiks," ütles Tarmo Valgepea
Loe seeria järgmist artiklit: Koolidirektor: Õpetaja peab olema Mozart, mitte Salieri
