Nõuni järvel näeb taas purjekaid
“Esimest korda järvele minnes oli päris hirmus. Paat kaldus väga ja kartsin, et läheb ümber,” meenutab 8aastane Liisu Kojus oma esimest purjekasõitu.
Aga ümber ei läinud ega ole hiljemgi läinud. Aga ettevaatlik on ta ometi. Mis sellest, et iga sõiduga on kogemusi juurde tulnud.
Jõudu purjekat valitseda ütleb Liisu endal piisavalt olema. “Käin ka džuudotreeningutes, kus õpetatakse heiteid ja võtteid ja eks seal ole ka tugevust vaja,” selgitab plika asjalikult.
Tavad ärkavad uuesti
82 ha suurusel Nõuni järvel seilasid lisaks Liisule parajasti veel kaks 12aastast poissi, Johannes Hailing ning Marcus Kask, kes kavatseb lausa 15 km kauguselt Rõngust hakata Nõunis purjetamistrennis käima. “See on vahva ala, kindlasti liitun ma purjeklubiga,” lubab Kask pärast esimest sõitu.
Täiskasvanutest hoidis neil silma peal Ermo Kruuse, kes koos Elmo Sauliga aasta tagasi moodustas MTÜ Nõuni Purjeklubi, et kodusel järvel taaselustada enam kui paarikümne aasta taha jäänud tava.
“Mujal maailmas näeme paljudel järvedel purjekaid, aga Eestis vähestel, isegi Pühajärvel pole purjeklubi,” kahetseb Valgamaa ainsa purjeklubi juhatuse liige Kruuse.
“Igal laupäeval ja pühapäeval käime purjetamas, vahel teeme ka nädala sees ühistreeninguid, kui mõnel täiskasvanul vaba aega juhtub olema,” räägib õhinal Johannes Hailing, kes alustas purjetamisega tänavu.
Johannes elab tegelikult Austrias. Nõuni lähedal, vanavanemate juures, veedab aga oma suvesid. Austerlasest isa seltsis on poiss küll oma sealsel kodumaal vee peal käinud, kuid iseseisvalt seilamismõnusid sai alles möödunud suvel Nõuni järvel maitsta.
“Kõige põnevam ongi ikka ise juhtida ja paati kallutada. Omajagu on ohtlik ka, kui juhtud näiteks poomiga vastu pead saama,” räägib ta.
Aabitsatõed kuival maal
“Ega kohe üksinda järvele saa, algul tuleb teooriat õppida ja seda korrata ja veel korrata,” selgitab Liisu Kojus.
Kuiva trenni teevad nad järve ääres tühjana seisva kunagise Nõuni algkooli ühes klassiruumis, kus põrandal kaks Optimist-purjekat. Kui algtõed selged, proovitakse neid tasahilju vee peal praktikas järele.
“Nõuni-suguse väikese järve viga on, et tuul pidevalt muutub, aga seda põnevam ongi õppida,” tunneb kodujärve saladusi Ermo Kruuse, kes igapäevaselt töötab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli haldusdirektorina.
Purjetamist peetakse rikaste pärusmaaks. Purjekad ju kallid.
“Meile ei ole see kallis lõbu. Aastamaks klubis on lastele 10 eurot, kui see aasta peale ära jagada, siis ehk vaid 10–20 senti ongi üks järvelkäik,” nendib Liisu.
Kruuse sõnul on MTÜ Nõuni Purjeklubi tuule purjedesse saanud tänu projektide kirjutamisele, mida klubi eestvedajad usinalt on teinud. Nii on Valgamaa Partnerluskogu kaudu Leader-meetmest saadud PRIA-lt toetust nelja purjeka, kahe Optimisti ja kahe RS Feva ostmiseks. Nüüd ootab järge ellingu ehk paadikuuri ehitus järve äärde. Nagu teiste toetuste puhul, nii aitab selle juureski omaosalust katta Palupera vald.
Kuna oma alused saadi üsna hiljuti kätte, aitas paatidega legendaarne purjetamisentusiast ja jahtklubi Merikotkas juht Valdeko Säre, kes õpetab Tartu noori Pangodi järvel.
Sünnipäevaregati ootuses
“Heina- ja kõplamistöid on maalastel väheks jäänud, purjetamisega saame pakkuda neile suvist ja igati arendavat tegevust,” räägib Kruuse.
Kruuse kinnitusel on purjeklubi eesmärgiks mitte ainult lastele, vaid kogu paikkonna rahvale luua võimalusi vaba aja sisukaks veetmiseks. Nii on praeguseks tosina noorliikme kõrval klubis ka pool tosinat täiskasvanut.
20. augustil tähistas klubi esimest sünnipäeva päris esimese võistlusega.
