Hea film “keris vahele”
Vast on välismaised eeskujud lati liiga kõrgele kergitanud ja kohalikud tegijad on selle alt pea maas läbi sörkinud. Või on krimifilmide tegemine eestlasele olemuslikult sobimatu?
Ei vaju ära
Olukord läheb tasapisi paremaks. Kodumaiste krimisarjade põhjal jääb selline mulje. See ka põhjus, miks tormasin pühapäeva õhtul saunast teleri ette “Vasaku jala reedet” vaatama. Pealkiri ja lühike sisukirjeldus andsid lootust, et üle pika aja kiirgab teleekraanilt midagi vaimukat ja meelelahutuslikku.
Ei pettunud, kuni... Aga see pole filmitegijate süü ja sellest hiljem. Kohati isegi nautisin ja naersin. Esiteks oli värskete lavastajate Andres Kõpperi ja Arun Tamme käe all selle aasta algul valminud krimikomöödia kaugel amatöörlusest ja piinlikkusest.
Veendusin seda vahvat kohaliku koloriidiga krimimeelelahutust vaadates, et pole need filmitegemise võimalused siinmail midagi nii ahtakesed. Kui eesti filmimehed tahavad, saavad nad hakkama tubli tulemusega, mis pole kaugeltki võlts, aeglane, lämmatavalt sügavamõtteline või rõhuvalt tüütu ja ahastamapanev.
Ühe salapärase spordikoti ja 70 aastat vana püstoli toel põimub filmis kokku kaheksa lugu, millest liigub läbi suur hulk värvikaid tegelasi. Uute nägude rohkus aitab luua elulähedase mulje. Leidub ka tuntud filminägusid, nagu Priit Võigemast ja Ivo Uukkivi, aga nad ei domineeri ja on üsna harjumatutes rollides. Muuseas, üks osatäitjatest on Ott Lepland.
Film räägib mitme seltskonna käekäigust ühe omapärase reedese päeva jooksul. Joogid, pidu ja ilusad tüdrukud on kolmel sõbral mõttes, kui nad reede hommikul bussijaamas kohtuvad. 25 tundi hiljem on nad segatud vägivaldsete sündmuste ahelasse, kus laipade hulk aina kasvab.
Stsenaarium ja lavastajatöö on ka nauditavad. Erinevate, aga omavahel põimuvate lugude rägastik jääb küll kohati veidi segaseks, ent ükski tegevusliin ei ole päris võõrkeha. Lugu ei muutu igavaks ega vaju ära. Dialoog on üllatavalt värske ja kõnekeelne ning sisaldab ohtralt “plönne”, mis kohati väga vaimukad. Eriti head on Nietzsche tsitaadid paadunud päti suus.
“Vasaku jala reede” tegijad ei ürita oma eeskujusid varjata ning jätta muljet, et see on nende originaallooming. Suurim suunanäitaja tundub olevat Guy Ritchie “Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne”, aga mõned klišeed ja episoodid tulevad tuttavad ette ka “RocknRollast”, “Trainspottingust” ja Quentin Tarantino linateostest.
Tegelased ja olukorrad on karikatuursed, n-ö täiega üle võlli.
Ootamatu prohmakas
Vahel on reklaamipausid head, nende kestel saab selga sirutada ja nähtu üle järele mõelda. Mis aga pühapäeval TV 3 ekraanil juhtus, oli küll kummaline, samas aga kasutatud võte. Kui juba nähtud stseenid hakkasid ekraanil uuesti kulgema, arvasin algul, et nüüd saavad need mingi lisandväärtuse, mis aitab sisu paremini mõista. Paraku mitte, film jõudis ootamatult lõpuni.
Sotsiaalvõrgustikust selguski hiljem, et võtmestseen jäi näitamata ja selle filmi lõpp sai rikutud. Tehnika veab alt, isegi pärast tiigrihüpet.
Järgmisel hommikul andis TV 3 teada, et “Vasaku jala reede” kordust näeb reedel uuesti. Nii et ka reede õhtul möödub osa aega teleri ees.
