Opsal 49. Europeadel Itaalias: mugavus, suurepärane teenindus, maitsev toit...
Tegemist on Euroopa kõige suurema haardega traditsioonilise rändfestivaliga, mis toimub igal aastal erinevas riigis ja kus osalemas on (olenevalt aastast) 150 kuni 250 erinevat kollektiivi kokku 4500 kuni 6000 osalejaga. Eestist sõitis juulis toimunud ja järjekorranumbrilt 49. festivalile 5 bussi, viies Itaalia päikese alla 225 tantsijat, lauljat ja rahvamuusikut - Opsal 14 osalejaga nende hulgas. Meenutuseks, et möödunud suvel toimus esmakordselt Europeade Eestis. Opsal aitas tuua festivali maapäeva Puhja, millest võttis lisaks Puhja kihelkonna kollektiividele osa 70 Itaalia tantsijat ja rahvamuusikut. Nüüd avanes meil ja teistel Euroopa rahvakultuurikollektiividel võimalus osa saada Itaalia ja itaallaste festivali korraldusest ning võtta vastu nende poolt pakutav. Meie bussiseltskonna moodustasid peale Opsali veel Tartu noorte segarühm Torbikud ja mõlema kollektiivi saateansambel Siller Ilmatsalust. Festivalile eelnesid Itaaliale väga ärevad ajad. Väikeste vaheaegadega toimusid Põhja-Itaalias maavärinad, mis tõid kaasa purustusi ja inimohvreid. Kõik see sundis korraldajaid tegema veel viimaste minutiteni seniplaanitus korrektiive ja Itaalia poole suundujad olid bussi seiskumiseni sihtpunktis suures teadmatuses paljuski olulises. Teadmatus ja muudatused tõid kaasa ka positiivset. Näiteks kui registreerudes teadsime, et festivalil tuleb ööbida kogu festivali seltskonnal (sel festivalil 4500 inimest) hiigelsuures messikeskuses, siis kohale jõudes paigutati kõik festivalikülalised 25 km raadiuses Paduast hotellidesse. Meie bussiseltskond elas Paduast 10 km kaugusel, imeilusa kuurortlinna Abano Terme hotellis Columbia. Mugavus, suurepärane teenindus, maitsev toit ja võimalus iga vaba hetk veeta hotelli basseinis pakuti meile nagu võluväel vastu asendamaks madratseid messikeskuse põrandal, kuivtoitu ja küsitava väärtusega pesemisvõimalusi. Kõigest kirjutamiseks jääb leheruum napiks, seepärast järgnevalt mõned emotsionaalsed märksõnad sellest, millest reisil osa saime.
Päike - kuuma 34-40 kraadi! Uskuge, meie saime oma suve ja suvekuumuse kätte! Rahvariided olid enamasti läbimärjad. Sellest hoolimata nautisime iga hetke Itaalia päikese all, mis pasteldes jalgadel kuumal asfaldil paarist sekundist koha peal kauem seista ei võimaldanud.
Festival ise ja rongkäik - tõeline rahvaste paabel! Kui palju värve, erinevaid kultuure, nende tantse, laule, pillilugusid ja esitajate rahvarõivaste kirevust! Festivalilinn Padua - kaunis, võimas arhitektuur, fotoaparaat ja hing soovisid kõike jäädvustada, mida silm nägi. Veneetsia - Muraano saar ja tema klaasimeistrid, Marco Polo väljak, kanalitel liuglevad gondlid ja üliosavate juhtidega veetaksod. Kahjuks oli meie aeg Veneetsia külastamiseks üürike. Ettenähtud terve päeva asemel õnnestus meil Veneetsias veeta vaid pool päeva, kuna just meie bussiseltskond valiti välja maapäeva esinejateks. Esinemised - läksid kõik väga hästi ja neid oleks võinud olla enamgi. Meie rahvarõivad äratasid tähelepanu. Esinemise ajal olid fotograafid külili maas, et meie punastes sukkades jalgu pildistada. Fotosid tehti enne ja pärast esinemist ning võeti intervjuu, mis koos fotodega avaldati ka järgmise päeva lehes. Meie mehed said festivaliks selga uued Puhja kihelkonna rahvarõivad ja nägid neis välja väga uhked.
Esinemisteväline aeg - sel ajal kandsid eestlased seljas T-särke kirjadega „EESTI. Estonia". Tänu särkidele sai meile osaks rõõm vastu võtta hulgaliselt kiidusõnu möödunud suvel Eestis toimunud festivali ja selle korralduse kohta. „Estonia! Tartu! Super! Bravo!" Olime ikka väga uhked ja sellel lisandus veel teadmine, et ka meie olime andnud selle õnnestumisse oma panuse. Vabal ajal püüdsime ise võimalikult palju ringi liikuda ja näha. Õhtutundidel nautisime rühmaga koosolemist ja jalutuskäike muinasjutulises linnakeses, mis oli meile festivalipäevil asenduskoduks.
Teekond sihtpunkti ja tagasi. Suuremad peatused olid Varssavis, Viinis, Brnós, Sloveenias (Postonja karstikoopad - neid lihtsalt peab nägema!) ja Tšehhi piiril. Jalgadele armu andmata püüdsime igas linnas näha võimalikult palju.
Lõpetuseks. See reis ei olnud kindlasti „üleelamine", mida pika bussireisi kohta võiks arvata. Reis oli üpriski pikk - 11 päeva. Suur ja kirev seltskond, jagamas enamik aega väga väikest territooriumi, peab oskama üksteisega arvestada. Meil oli väga ühtehoidev, hoolitsev, vaimukas ja lõbus seltskond. Seda märkasid ja tunnustasid ka meiega koos reisinud Torbikud ja Siller. Torbikud olid ka väga toredad ja sulandusid kenasti meie seltskonda ning tekkis soov nendega koos veel midagi läbi elada. Õnnestumine oli ka see, et meile sattusid suurepärased bussijuhid ja meie oma seltskonnas oli inimesi (Milvi, Margus, Meelis), kes oskasid reisil nõu anda. Tänu neile õnnestus meie grupil kindlasti veel rohkemast osa saada, kui oli reisiplaanis kirjas.
Rahast ka. Festivalil osalemine on kulukas. Transpordi-, ööbimis-, toitlustamis- ja festivaliga seotud kulud tasusime ise. Puhja vald toetas valda sissekirjutust omavaid tantsijaid festivali osavõtutasu maksmisel - suur aitäh!