Kodulähedane kool peab püsima

Uus kooliaasta on alanud. Nagu tavaliselt, sebivad juba mõnda aega värvilõhnalises koolimajas ringi puhanud õpetajad, närvilised lapse vanemad otsivad vaheajal suureks sirgunud järeltulijatele uusi riideid, esimese klassi õpilased valivad uhkelt oma esimesi ranitsaid ja koolitarbeid, vanemad õpilased saavad viimaks oma kaaslastega ka väljas - pool virtuaalmaailma suhelda.

Tavapäraselt natuke nukrust suve möö du misest ja rohkem ootus ärevust uue kooliaasta ees.

Sel aastal lisandub nendele emotsioonidele ka mõrusid mõtteid. Vabariigi valitsusel on laual uus hariduse rahastamise projekt, mis seab surve alla väikesed koolid ja nende pidajad - omavalitsused.

On väga valus, kui hariduspoliitika ja regionaalpoliitika astuvad erinevat jalga. Me loeme pidevalt lehtedest ja kuuleme televiisorist, et noored lähevad ära linna või välismaale, me ootame oma talente koju ja kulutame selleks suuri summasid, oleme hädas, et töö jõulist elanikkonda jääb järjest vähemaks.

Ehk oleks aeg tegelda põhjuste, mitte tagajärgedega? Noor pere tahab elada kohas, kus on turvalises läheduses kool, lasteaed, erinevad huviringid, raamatukogu, pood, miks mitte ka pangaautomaat.

Seetõttu on kummastav, et uus arutlusel olev rahas tamis poliitika soosib suurkoole. Loodame, et meie omavalitsusjuhid suudavad selgitada vabariigi valitsusele, et elu peab olema võimalik ka väljaspool suurlinnu ja kodulähedane kool ei jää pelgalt tühjaks fraasiks ministri huultel.

Ilusat kooliaasta algust kõigile, rahulikku meelt, vastastikkust austust ja üksteisemõistmist!