Sirje Endre: põhiseadus, riigi iseseisvus ja kodanik
Ettekanne Mahtra külapäeval, 18. augustil 2012
13. septembril 1991 istus Toompeal esmakordselt kokku Põhiseaduse Assamblee, kuhu oli pariteetsetel alustel valitud 30 inimest Eesti Kongressist ehk kodanike esinduskogust ja 30 saadikut Ülemnõukogust ehk tolleaegsest elanikkonna esinduskogust.
20 suve tagasi, 28. juunil 1992 aset leidnud rahvahääletusel võeti uus Põhiseadus vastu 91% poolthäälega.
Põhiseadus ja selle vaim tänases Eestis
2002. aastal ütles Märt Rask intervjuus Urmas Otile (raamat „Põhiseaduse tulek", 2002) geniaalse mõtte, et Põhiseadust ei kirjutata juriidilise tekstina, vaid see on väärtuste kogum ja rahvusliku kokkuleppe dokument. Sellest mõttest lähtudes võib öelda, et Põhiseadus on ajas hästi vastu pidanud. Nagu riigi taastamise alguspäevil, nõnda hoiab Põhiseadus ka täna meid oma kirjatähes vääramatult õigel teel. Jah, kirjatähes on see nii. Aga elus?
Vahel on selline tunne, et valitsuserakondade juhtfiguurid tahavad oma sõna ja tahtmisega asendada Põhiseaduse paragrahvi, olla sellest kõrgemal, üliseadust eirata või ajada lihtsalt inimestele puru silma. PS paragrahvis 154 on näiteks kirjas, et seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. 1990. aastatel järgiti PS vaimu veel nii, et kohustustega kaasnevad kulud said kaetud. Täna reguleeritakse „põhiseaduse vaimu" osavalt igasugu teiste seadustega (nt riigieelarve seadus, KOV seadus) suunas, et natuke teile anname, ülejäänuga vaadake ise, oma asi, kuidas oma teede ja koolimajadega hakkama saate. Kannatlik eesti maainimene on sajandite jooksul kogenud igasugu hädasid, ta leiab mooduseid, kuidas püksirihma koomale tõmmata. Ta ei lase ennast häirida sellest, kui regionaalminister joonistab ministri enda arvates uut õnnelikku Eestit ehk „15+5 valda" maakaardile. Ministrid Eestis üldiselt ei lase end häirida kohapealse inimese arvamusest. Eks neid kaarte ole viimase kümne aasta jooksul ka iga valitsuse ajal joonistatud.
Eesti tulevik Euroopas?
Jurist Jüri Raidla ütles mõni aeg tagasi, et käes on viimane aeg selleks, et muuta Põhiseadust. Seda mitte ainult Eestile võetavate rahaliste kohustuste raames, kuigi just needsamad kohustusi puutuvad lepingud kujundavad täna Euroopa üldist kliimat. Ühised kohustused hädasolevate riikide abistamiseks viivad varem või hiljem ühise riigini: õhus on Euroopa Liidu riikide uus alusleping, föderatsiooni leping. Õnneks ei saa siin ilma Põhiseadust muutmata astuda ühtki sammu. PS I peatüki Üldsätted paragrahvi 1 teises lauses on mustvalgel kirjas: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
Seda ülimuslikku mõistet või mistahes föderatsiooni astumist saab muuta üksnes rahvahääletusega, mida kinnitab üle XV peatükk, Põhiseaduse muutmine. Kohe tekib rida küsimusi. Kas rahvusriikide aeg Euroopas on läbi? Kas EL on end ammendanud? Kas Eesti kohal olev NATO vihmavari, NATO lennukid meie pea kohal, ei tagagi iseolemise kindlust? Mis föderatsioonist keegi õieti räägib? Mida toob kaasa ESM? Kogu asi on segane. On arusaamatu, miks ei tule Eesti poliitikult sama selget sõna, nagu kuuleme Soome Vabariigi presidendilt Sauli Niinistölt, kes Euroopa tulevikust rääkis hiljuti väga otsekoheses sõnastuses, sealjuures kedagi solvamata ja midagi ilustamata (ERR uudised, 31. juuli).
Selge sõna ja kogu rahvast haarava demokraatliku dialoogi puudumine on täna Eesti suurimaid probleeme. Millest oleks Eesti rahvas nõus loobuma näiteks Euroopa Ühendriikide nimel, kui see küsimus peaks tekkima? Kas me tahame, et Euroopa riikide föderatsioonis valitseb rahvusriike vaid üks ja ainus Europarlament ja Eesti riigi eelarve „tuleb Brüsselist alla"? Neid küsimusi ei saa ju otsustada keegi teine peale rahva enda. Kas olete kuulnud, et keegi poliitikutest niimoodi oleks rahva poole pöördunud? Paraku ei küsita rahvalt täna üldse midagi.
Föderatsiooni-idee pooldajad noogutavad: rahvusriikide aeg ollagi ammu läbi, aitab kuldse kase koduõuel taganutmisest. Olen täiesti vastupidisel arvamusel - ei ole aeg läbi. Kask õueväravas on üks eestluse sümboleid. Miks meie esivanemad alati laulsid, et „üks kask meil kasvas õues"? Kask on suveräänne puu, talle nutmine ei meeldiks. Kask tahab, et rahvas - naised, mehed ja lapsed oleksid õnnelikud ja hoiaksid enda kodu ja riigi ühiselt ja ühel meelel korras.
Kogukonna hääl
Kas keegi täna veel kõnetab kodanikku ja tema kogukonda metsadetaguses külas? Põhiseaduse II peatükk, mis sätestab kodaniku põhiõigused, vabadused ja kohustused, kohustab poliitikut aga just selle peatüki kirjatähele erilist lugupidamist osutama. Rahvas ei ole ju ainult erakonnad - kuigi eesti poliitikud ja erakonnad ise näivad nii mõtlevat ja avalikku arvamust selles suunas tõukavad. Rahvas elab ja tegutseb üle maa paljudes eri vormides: kodudes ja kogukondades, vabaühendustes, seltsides, valdade ja linnade volikogudes, koolides, ühistutes jm.
Äsjanimetatud kodaniku peatükk on vahetus seoses IV peatükiga (Riigikogu). Seaduse mõttes nad peegeldavad teineteist. Kodanik võiks olla rahulik, sest seaduse kirjatäht ütleb, et laenude andmine ja Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) Eesti poolsete vahendite tagamine on kõrgeima võimu - Riigikogu - ainupädevuses. Ma ei tea, mida täpselt rahandusminister Jürgen Ligi silmas pidas, kui ta arvas, et Riigikogul puuduvat võime ja tarkus nii keerulisi küsimusi arutada. (Hiljem ta küll ütles, et teda olevat valesti tsiteeritud.) Aga lendu too ülbe mõttekene läks ja tuletas ajaloost meelde paari sajandi tagust võõramaalaste arvamist, et maarahvas olla liialt rumal, et teada, mis talle parem on. Samasugust mõtteviisi demonstreeris Eesti riigi eestlastest juhtkond ka ise 1930. aastate teises pooles, mis teatavasti tõi kaasa vaikiva ajastu ja seejärel ka nõukogude võimu. Tõsiasja, et riigilaenudega seonduv või riigile mistahes muude varaliste kohustuste võtmine on meie enda rahva esinduskogu - Riigikogu - pädevuses, kinnitatakse Põhiseaduses üle koguni kolmel korral (IV ptk, Riigikogu § 65, p 10; VII ptk, Seadusandlus § 104, p 15; IX ptk, Välissuhted ja välislepingud § 121, p 4).
Riigikogu ei ole „kummitempel"
Miskipärast on meil moes parlamenti kogu aeg rünnata, agara usinusega nuhkida saadikute järel, nimetada neid „mugavusparlamendiks" (Ignar Fjuk, EPL, 24. juuli) jne, kus inimesed lihtsalt istuvat ja saavat palka. Kuid fakti, et Riigikogu on rahva kõrgeim esinduskogu, kus töötavad valdavas enamuses siiski arukad inimesed, ei saa kuidagimoodi vaidlustada. Seadusloojana kannab just Riigikogu riigi arengu põhiraskust ja hea, kui tal oleks julgust täna öelda oma viimane sõna ka siis, kui see erineb valitsuse sõnast. Mis tulu saab riigil või kodanikul olla sellest, kui parlament laseb end arvata teoliste seltskonda, kelle tegu on panna lihtsalt tem-pel valitsusest tulnud eelnõule?
1990. aastatel vastas Riigikogu roll veel ideaalile: hoolega järgiti nii põhiseaduse paragrahvi, kuid veel enam legendaarset „põhiseaduse vaimu", millist mõistet armastas tihti esile tuua Lennart Meri. Põhiseadus oli moes! Toonased seadused valmisid Riigikogul loovas koostöös valitsusega, riigikodaniku häält kuuldi ja kuulati ka Toompeal. Kogukondade hääl oli mõjukas ja poliitik pidas tingimata vajalikuks end määratleda mõne kogukonna või populaarse seltsi (nt Muinsuskaitse Selts) esindajana.
Tänast Eestit märgistab kahjuks võimupoolne suletus, ametnike parteistumine ja riiklike vahendite kasutamine erakonnatöös. Vahel on selline tunne, justnagu kardaksid võimulolijad omaenda rahvast. Meil on tekkinud omapärane mõisa ja teolise vahekord, nagu kunagi enne Mahtra sõda. Piinlik on näha, kuidas „mõis" (valitsus) mõne ministri isikus kamandab „teolist" (seaduseandjat) ja on pahane, kui parlament või saadik tahab julgelt võtta initsiatiivi. Asjad olgu paika pandud valitsuserakondade fraktsioonides, on Riigikogu kirjutamata reegel. Õige! Aga praktikas pannakse suunad ja juhised paika siiski mitte seal, vaid erakonna tagatoas.
Põhiseaduse vaimu „tagasitoomine" - riiklikult tähtis küsimus
Eesti Vabariigi Põhiseadus on ergas ja energeetiline dokument. Ta ütleb, kuidas olla ja mida tuleb teha. Ta konkretiseerib kohustused ja sätestab vabaduse. Kuidas oleme avatud vaimuga Põhiseaduse juures jõudnud suletud valitsemisstiili juurde? Kes konkreetselt laskis tekkida erakondade suletud tagatubadel, hämaratel rahaskeemidel, elamislubade skandaalil? Keegi ei tea. Või kui teab, ei räägi.
Näen olukorrast väljapääsu selles, kui Riigikogu ja riigikodanik pöörduvad näoga teineteise poole ja ulatavad käe. Selleks tuleb alustada kahe seaduse muutmisest. Nendeks on Riigikogu valimise seadus ja erakonnaseadus. Piirangute asemel olgu vabam lähenemine (nt erakonna registreerimisel tuhande liikme nõude kaotamine jm). Seaduste sisu peab andma külade, kogukondade ja mõttekodade liikmetele võimaluse olla vahetult ligi riigielu korraldamises. Skeptik kindlasti ütleb, et ükski seadus ei muuda midagi, muuta saab inimene. Siinkohal pälvivad kõik tänased Toompea-erakonnad kriitikat: hea ja mugav on hoida mainitud seadused jäigalt muutmata, et „ükski uus ligi ei pääseks". Ruumid on juba täis, uksed kinni! - kui parafraseerida lavastaja Merle Karusood.
Seadustega kinnitatud immuunsus ei taga vabasid valimisi ega uut kvaliteeti poliitilises mõtlemises ja riigielu juhtimises. Praegu otsustavad poliitikasse pürgiva isiku saatuse ikka needsamad erakondade tagatoad, eristades valimisnimekirjades parteile olulised „teenekad" inimesed „nendest teistest". Parteil on nimekiri ja lõpuks on Toompeal ikka „omad poisid". Riigiasutuste eestubades istub täna „broilereid", kes ei valda ühtki eriala peale erakonna kohvitoa varustamise.
Veel ei ole hilja Eestit päästa
Ajaloos juhtub vahel, et tähtsaim postulaat, mis missioonitundelisele kodanikule päästerõnga ulatab ja riigi tuleviku sisu määrab, saabub eeslavale pealtnäha juhuslikult. Põhiseaduse Assamblee hakkas 1992. aasta kevadel oma tööd juba lõpetama, kui assamblee liige Kaido Kama ütles: „Hei, pidage..." Või umbes midagi selletaolist. Põhiseaduse preambulis on üks rida, mida enne Kama hüüatust ei olnud, ei olnud seda olemas ka 1938. aasta põhiseaduses: „... mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade". Kama oli 1992. aasta talvel kohtunud oma vana sõbra, legendaarse Võrumaa metsavenna Alfred Käärmanniga. Alfred küsinud Kaidolt, et kas siis tõesti seda mõtet põhiseaduses kirjas polegi, et Eesti riik on eesti rahva jaoks ja peab tagama nende püsimajäämise. Nii jõudis metsataguse küla inimese hääl tookord Toompeale ja sai kirja Põhiseaduse preambulisse.
Pole midagi uut päikese all. Kui keegi kodaniku häält jälle kuulma hakkaks! Kui antaks rahu rääkimiseks ja tarkust kuulamiseks, siis ei ole kahtlust - Eesti saab päästetud.
Sirje Endre, Juuru Vallavolikogu esimees, Eesti Kongressi saadik ja Eesti Komitee abiesimees 1990-1992, Põhiseaduse Assamblee liige 1991-1992, Riigikogu liige 1999-2003