Juuru kanneldajate esimene kogemus Viljandi Pärimusmuusika festivalil

Neli päeva festivalihõngu, kontserdielamu­si, Viljandi linnailu, tõelist suvekuumust ja järvemõnusid. Kõige selle osaliseks said Juu­ru kanneldajad, kel jätkus südikust õppida selgeks tervelt tunni jagu lugusid ja veeta pikki tunde ühisproovides Viljandi folgi kahe kontserdi tarvis.

Paar kuud ootasime vastust pärast oma demo saatmist. Veebruaris see rõõmusõ­num saabus. Algas usin lugude õppimine ja ühisproovid. Ehkki enamik osalisi oli Juuru kihelkonnast, kestis laste sõit proovi ligi tund aega, et kõik osalised Juuru ja Rapla valla eri paigust kokku koguda. Kui lood said selgeks, oli vaja leida see, mis annab igale loole ja kogu kavale meie oma erilise hinge ja näo.

Pillilood vaheldusid Leela Ehasalu tä­hendusrikaste jutupaladega, mis pajatasid meie ansambli lugu ja heitsid pilku elu imesse. Väikekandle helisid vürtsitasid rah­vakannel, tšello ja kitarr. Vaatamata vähe­kogenud kollektiivi paratamatule lavahir­mule õnnestus kontsert kenasti. Oli suure­pärane tunne mängida suurel laval ja ko­geda sooja vastuvõttu. Nii mõnigi kont­serdi külastaja astus veel teiselgi päeval juurde ja tänas siiralt hea elamuse eest. Ka maakonna kontsert Pilistveres jättis väga mõnusa tunde. Vaatamata ülesastumisele kohvikuterrassil kuulati meie esinemist vä­ga vaikselt, kaasa elades. Vaimukaid lugu­sid saatsid toetavad naerupahvakud.

Meie kolm täiskasvanut, Aivar Arak, Leela Ehasalu ja loo autor teadsid hästi, kuhu folgile pürgides minnakse, mida ooda­ta ning kui suur on vastutus. Lapsed ei teadnud Viljandi Folgist, sealsetest esine­jatest ja ega folgist kui muusikastiilist suurt midagi arvata. Mõni osaleja mõtles pärast esinemist, seega juba esimese päeva õhtul koju naasta, õnneks suutsime nad ümber veenda ja esiti plaanitud laupäeva õhtu asemel jõudsid ühtaegu väsinud ja rõõm­sad kanneldajad koju alles viimase päeva õhtuks. Elamusi saadi nii festivali melust, sütitavatest kontsertidest, muinasjututoast kui ka suvekuumusest ja järvemõnudest.

Ma pelgasin kõige enam vast seda, kui­das haakub noorte arusaamadega tavatu muusikastiil. Tean ju, mida noored kuula­vad, kui nad, kõrvaklapid peas, kandletun­di tulevad. Minu rõõm oli suur, nähes, kui­das paljud suurepärased muusikud sütita­sid kõigi meie osalejate südamed. Üks olu­line põhjus, miks võtta lastega ette mõnele festivalile minek, ongi avardada nii ise­enda kui ka laste muusikatunnetust, saada aimu, millisel tasemel mängitakse pilli ning kogeda siirust, loomingulisust ja entusias­mi. Eheda kontserdi ja vaimustunud fän­nide abil jõuab sõnum ja energia kuulajani hoopis võimsamalt.

Mulle kui õpetajale oli veel üks lõbus ohhoo-hetk. Nimelt ei ole teismeliste suh­tumine seltskonnatantsudesse pehmelt öel­des kuigi pooldav, pigem põgenetakse esi­mesel võimalusel, kuid festivali teisel õh­tul teatas nii mõnigi tantsupelgur, et soo­vib sussisahistamist kaema minna. Nii ni­metati festivali kesköiseid seltskonnatant­su õhtuid, kus enamjaolt just noored siira rõõmu ja vaimustusega tantsu vihtusid.

Minu jaoks oli festivalil osalemine üks suve suurimaid elamusi. Sain kogeda maa­ilmatasemel muusikat, elada täiesti teises keskkonnas, saada osa erilisest festivali­tundest, millesse oli haaratud isegi iga vöötraja ees abivalmilt peatuv autojuht. See on selline aeg, kus kõik on nii lihtne ja vaimustav, kus hea kaalub üles halva. Ilm­tingimata ei peagi suurepäraste elamuste saamiseks piiri taha minema.

Tänan kõiki toredaid kaaslasi, kellega oli vahva ja kosutav neid hetki jagada: Leela Ehasalu, Aivar Arak, Britta Roosaar, Jane Priimägi, Diana Tihamets, Kõu Kaur, Kirsika Meresmaa, Kristel Kaljas.

Tänan ka Kultuurkapitali Raplamaa Eks­pertgruppi toetuse eest ja Sillen Stiili, kus meile toredad riided õmmeldi.

Sügisel on võimalik meie kontserti kuu­lata ka Juurus.