Õhus on septembrit
Väikest elevust tunneb arvatavasti ka see inimene, kes ise otseselt haridusega kokku ei puutu. September paneb elama ka meie väikevalla, nii pisike, kui ta siin Eesti äärealal on. Pisikeseks nimetan ma meid seetõttu, et valla elanike arv aeglases rütmis, kuid siiski väheneb. Noored, kes lahkuvad peale kooli lõppu mujale õppima, enamasti ei naase ja loovad oma pered vallast kaugemale. Lasteaias on rühmade arv ühe võrra vähenenud ning kooliminejate arv küündib vaid üheksani. Oleme väikesed võrreldes linnade ja linna äärealadega, kus esimesi klasse võidakse avada kuni 10. Uut valla arengukava koostades on õigustatud, kui selle tegijad küsivad endalt, kelle jaoks me seda paberit teeme, kellele on mõeldud kõik need plaanid ja head mõtted. Vastus peitub naerus ja kilgetes, koerustükkides, jonnides, müramistes.
See on ju tegelikult nii lihtne mõista, et meie valla tulevik on iga laps, kes siin elab, kes käib meie lasteaias ja koolis. Need majad on ehitatud laste jaoks ja inimesed seal töötavad meie laste jaoks. Valla rahakoti järgi ongi pool kõikidest kuludest tehtud haridusele. Iga otsus, mis vallamajas tehakse, peaks olema tehtud mõttega - lapsed on Iisaku valla tulevik. Kõik, mida tehakse, peaks hoidma kohapeal noori, kes siia oma kodu rajaksid ja saaksid siin oma lapsi kasvatada. Sealjuures kasvatada nii, et nende lapsed ei peaks palju ilma jääma sellest, millised võimalused on loodud suurlinnades.
Tõenäoliselt ei saa Iisakust kunagi linna ja alevikugi staatus on küsimärgi all. Hoidkem aga siiski seda väiksust, mis on nii armas ja kodune, mis ongi Iisaku elu puhul selle võlu ja väärtus. Hoidkem ja hooligem lastest, kes on Iisaku lootus ja tulevik.
