Esimesed pered hakkavad Misso kolima
Kolme nädala eest kutsus Nopri talu
peremees Tiit Niilo lastega peresid maale elama. Nüüd on üks pere juba Misso kolinud ning soovi on avaldanud üle poolesaja.
“Linn väsitas ära,” ütleb Aarne Kaur ning lööb labida maasse. Parasjagu on ta Misso vallas Põrste külas Miku talus väiksemat sorti kanalisatsiooni- ja renoveerimistöid tegemas. Kui kõik hästi läheb, võib sellest talust saada uus elukoht tema perekonnale.
Kaur selgitab, et plaan tulla Võrumaale või Peipsi äärde uut kohta otsima oli tal naisega juba ammu. Kui nad kuulsid Misso valla üleskutsest, haarasid härjal sarvist ning tulidki.
Kaks peret tulemas
Seega on just Kauride pere esimene, kes pani oma lapse Misso kooli, sai vallalt elamiseks korteri ning ühiselt leiti perele ka talu, mida korda sättida. Hetkel teebki pereisa Aarne Missos ehitusmehe tööd ehk teisisõnu – sätib elanikke ootavaid talusid elementaarsesse korda.
Kui Kaurid kolisid Misso elama läinud nädala pühapäeval, siis alles paari päeva eest langetas elus kannapöörde tegeva otsuse Pärnumaalt pärit Lõsjukkide pere. “Oleme ammu tahtnud omaette elamist ja privaatsust,” põhjendab perepea Sander Lõsjuk.
Veel meeldib Lõsjukile, et edaspidi saab pere ise endale söögi kasvatada ning lapsed saavad kasvada keskkonnas, kus nad näevad, mis on maatöö ja -elu. Kokku on Sandril ja tema naisel Annel kolm last – kaks tütart, kes käivad kolmandas ja esimeses klassis, ning kahe ja poole aastane poeg.
“Mina olen erialalt pottsepp ning mul vahet pole, kus ma Eestis maandun, tööd on igal pool,” räägib Sander edasi. Tema naine Anne on erialalt õpetaja ning seega on temal lootust tööd saada Misso koolis.
Igatahes valisid Sander ja Anne nädala algul sobiliku talu välja. Sõlmisid kokkulepped nii talu omaniku kui ka teiste asjaosalistega ning kui kõik hästi läheb, võib Misso vald endale peatselt veel viis uut elanikku juurde saada.
Teistsugused lood on aga Sigrid Einsaluga, kes samuti on aastaid ühes oma elukaaslasega unistanud linnast maale kolimisest. “Kui ma kuulsin Misso üleskutset, hakkas mul peas helisema, et see on minu tee,” räägib Einsalu. Aga kui ta plaanist oma elukaaslasega rääkis, otsustati, et koht on liiga kaugel.
Misso kolimine tähendaks Einsalu jaoks seda, et tema ja ta elukaaslane, kes alles hiljuti oli pealinnas alustanud oma ettevõttega, hakkaksid edaspidi väga harva kohtuma. “Hetkel oleme mõttele stopi pannud, aga lootus jääb,” ütleb Einsalu lõpuks.
Ligi 70 küsijat
Need pered on praeguseks oma maalekolimise soovist selgelt märku andnud. Soovijaid on veelgi, küsijaid olnud ligi 70. “Kui keegi lihtsalt helistab ja küsib töökohta või jagatavat talukohta, siis neid pole me üldse registreerinudki,” ütleb Nopri peremees Niilo, eeldades põhjalikumat huvitundmist.
Realistina tõdeb ta, et kogu selles protsessis on ka omajagu probleeme, millega tuleb pidevalt tegelda. “Olulisim küsimus on kommunikatsioon kogukonnas, kuna oma küla inimesed ei saa aru sellest, miks omadega ei tegelda ega pakuta neile töökohti, samas kui kutsutakse teisi ja poputatakse neid igas mõttes,” selgitab Niilo.
KOMMENTAAR
SIIM VALMAR KIISLER
regionaalminister
Selles mõttes on kohalik omavalitsus teinud head asja, et mõelnud, mida inimesele vaja on, pakkunud selle välja paketina ning rääkinud elukohast, koolikohast, töökohast – kõigest korraga. Tavaliselt räägitakse ühest asjast ja öeldakse, et ülejäänud mured lahenda ise. See on Misso pakkumise väärtus ja ma arvan, et seetõttu ka nii palju elevust tekitanud.
Üldiselt on meie riigi loogika ikkagi see, et kohalikud otsused tehakse kohapeal ja riigiasutuste ülesanne on luua võimalusi. Meil on mitmeid toetusprogramme, kust saab toetust küsida rohkem kui kunagi varem.
Siiani oleme väga palju tähelepanu pööranud küsimusele, kuidas väikestes kohtades elavad inimesed seal hakkama saavad. Vähem oleme aga rääkinud sellest, kuidas uusi inimesi juurde saada ja kuidas neid toetada. Ilmselt oleks vaja tulevikus natuke ümber kujundada hajaasustuse programm, et saaks enam toetada ka neid inimesi, kes on maale kolimas.
