Ülo Mere: nooruslikkust ja elujõudu on andnud sport
Tänavu suvel 75. juubelit tähistanud Ülo Mere on läbi ja lõhki spordimees ja sportlik mees. Käsipalliklubi Käval treenerina juhendab ta kolm korda nädalas 3.-4. klassi õpilasi. Ta on juhatuse liige Valga Spordiseltsis Kalev, Valgamaa Spordiliidus ja Valgamaa Spordiveteranide Seltsis ning aktiivne kergejõustiku kohtunik. Kõige selle kõrval jätkub tal ka energiat tegelda spordiklubides turniiribridži, mälumängu ja petankimänguga.
Ülo Mere on tegelenud erinevate spordialadega, kuid eelkõige on ta tuntud kui käsipallur ja treener. Meelisaladeks on ikka olnud meeskonnamängud: kõige hingelähedasem käsipall, kuid kakskümmend aastat on ta põhimängijana oldud nii võrk- kui ka korvpalliplatsil.
Tema koostatud on kaks spordiajaloolist kogumikku: 2009. a „Valgamaa pallimängude ajaloost" ja 2011. a „Valgamaa Spordiveteranide Selts 25".
Ülo Mere on olnud aastakümneid aktiivseks noortespordi eestvedajaks, kelle käe alt on sirgunud 34 noorte ja 11 täiskasvanute Eesti käsipallikoondise liiget. Tema juhendamisel on Valga käsipallurid tulnud Eesti täiskasvanute meistriks 1992. aastal ja 2. kohale 1991. aastal.
Ühtekokku on Eesti tiitlivõistlustelt tema juhendatavad noortevõistkonnad toonud 190 medalit: saavutatud on 41 esimest kohta ja 149 teist-kolmandat kohta. Mitmel korral on Ülo Mere olnud Eesti noorte käsipallikoondise treener.
Tema kuus kasvandikku on omandanud käsipallitreeneri kutse Tartu Ülikoolis. Kauaaegse spordimehe Ülo Mere sõnul ei soosi praegune spordiklubide süsteem eriti tippspordi arengut ja kui ei ole tippusid, siis ei jõua ka sport massidesse. Ühelgi treeneril ei ole mõtet alguses kohe tippsportlasi kasvatada, need sirguvad igal alal ise välja.
Treeneril puudub motiiv suunata heade eeldustega õpilast teisele spordialale, selle asemel püütakse teda kinni hoida oma klubis. Lisaks peaks rohkem toetama meeskondlikke alasid, sest individuaalaladel toimuvad võistlused tavaliselt üksikute sportlastega ühekahe- päevastena, võistkondlikel aladel aga kolme-nelja-päevastena ja omad kulud nõuab kogu meeskonna transportimine. Ka meistriliigasse kuuluvate klubide rahastamine peaks olema ära määratud.
Valgas võiks Ülo Mere sõnul kaaluda spordikooli taasloomist. Koolil olid omad tugevused, treenerid olid tööl põhikohaga ja said oma tööle pühenduda, kuid praegu peavad klubide treenerid end jagama põhitöö ja treeneritöö vahel.
Tegelikult on Eesti spordis vaja luua rahastamise süsteem. Ülo Mere arvates on Valga areng silmnähtav ja kõik võimalused olemas - kunstikool, muusikakool, spordirajatised -, ole ainult ise hakkaja!
Ülo Mere on abielus. Tema abikaasa Heli on tunnustatud Valga linna eelmise aasta parima pedagoogi elutöö preemiaga. Perest on sirgunud kaks poega, kes on Valgas lõpetanud nii muusikakui ka spordikooli ja on edukad oma valitud aladel. Ka mõlemad pojad on aktiivselt tegelenud spordiga, vanem poeg on valinud muusiku tee ja noorem ärimehe ameti.
__________________________________________
Ülo Mere on sundinud 11. juulil 1937. aastal Valgas. 1952. aastal lopetas Valga 2. seitsmeklassilise kooli, 1955. aastal Tallinna Kehakultuuri Tehnikumi. Aastatel 1955-1957 tootas ta spordiuhingu VSU Joud Valga Rajoonikomitee esimehena, 1957-1968 Valga 2. Keskkooli kehalise kasvatuse opetajana. 1968-1995 tootas treenerina ja direktorina Valga Laste ja Noorte Spordikoolis ning 1995. aastast kaesoleva ajani on ta treener kasipalliklubis Kaval.
1990-1994 Eesti Kasipalliliidu juhatuse liige ja 1996-2010 Valga linna spordikomisjoni liige.
Tunnustused:
2012 - Valga linna aukodanik
2009 - Valgamaa Kultuurikapitali elutoo preemia
2007 - Valgamaa Teenetemark
2007 - Eesti Spordiveteranide Liidu teenetemedal
1997 - Valga maavanema tanukiri
Kolmel korral Eesti Kasipalliliidu teeneteplaat
