Hüvasti, Red House: Purku lapsed jäävad ootama uut liumäge
Paraku jääb uhkest nimest väheseks, et püsima jääda, sest aeg on teinud oma töö. Sa olid muutunud ohtlikuks, aga lasteaedade turvanõuded on karmid. Keegi ei taha, et lastega juhtuks midagi halba ja nii otsustatigi sinu saatus.
Tegelikult olid sa oma aja küllaga ära teeninud, sest sinu peal kasvas üles ju terve põlvkond lapsi. Kes aga jalad alla sai, see sinu juurde tuli. Elu kees sinu ümber ja peal hommikust hilisõhtuni. Sa olid laste elus ja päevades väga tähtsal kohal.
Sa ei olnud pelgalt liumägi. Sa olid kohtumispaik nii väikestele kui suurtele. Sinu juures oli hea olla.
Sul oli ka valusaid päevi - siis, kui su küljest löödi laudu lahti ja katuselt rebiti tõrvapappi maha. Kes nüüd tagantjärele teab, miks seda tehti? Ju siis oli mõnel lihtsalt paha tuju ja elas seda sinu peal välja. Aga aasta tagasi tegid lapsed ise su korda: katkised lauad vahetati välja, värviti ära. "Issand, kui ilus!" oli ühe vanaema reaktsioon, kui sind nägi.
Imelik, et asja väärtusest saame me alles siis aru, kui seda enam ei ole. Me ei saa enam vabandada ega parandada. Ainult järeldusi saame teha - oleks pidanud rohkem hoidma.
Praegu on mänguplats õhtuti vaikne. Ei ole enam näritud õunu ja kommipabereid maas. Ümbruskonna majade elanikud peavad harjuma magama jääma vaikuses, sest ei ole enam seda plekikolinat kõrvus, kui keegi keskööl mööda liumäge üles jookseb.
Nüüd on Purku lapsed justkui kodutud. Nende huulil ja mõtetes on ainult üks küsimus: miks? Ei aita vanemate ega kellegi teise selgitused. Ainsaks lohutuseks on see, kui ütled „mul on ka kahju".
Tahtmatult tuleb meelde Betti Alveri luuletus "Helepunane vihmavari", kus lapse lein oli nii suur, et ta ei soovinud lõhutud vihmavarju asemele isegi uut ja ilusamat.
Purku lapsed on aga optimistlikud ja jäävad ootama uut liumäge. Parem on korjata mänguväljakult näritud õunu ja kommipabereid, kui tunda ja aru saada, et eelmisel õhtul ei ole jälle seal lapsi olnud.
