Rahvatantsunaiste imeline reis Türgimaale
Selle aasta festival viis neid Türki, kuhu avanes ka meil, fännidel, võimalus kaasa minna.
Eesti tantsu ja muusikat sõitsid Türki tutvustama veel Pala segarühm "Tuuritajad" ja Torma valla segakoor "Sõbrahing". Kohtusime kogu bussirahvaga Torma kultuurimaja ees 19. augusti öösel. Kuni kohvrid bussi pakiti, saatis meid heade sõnade ja meeleoluka muusikaga teele Torma idamaiselt rõivastunud kultuurijuht koos vahvate kaaslastega. Sõit võiski alata.
Tekid-padjad bussi, enese mugav sisseseadmine, sest ees ootas öö bussis. Väike närvikõdi reisi ees ei lasknud küll väga magada, kuid eks see käi asja juurde. Järgmise päeva õhtuks jõudsime Poola, kus meid ootasid ees juba esimesed soojakraadid +30 ja mugav voodi hotellis Aramis.
Nii me sõitsime läbi kaheksa riiki: Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Bulgaaria, Ungari, Serbia. 23. augusti õhtuks jõudsime kauaoodatud Türki. Koht, kus veetsime kolm päeva, oli imekaunis. Soojakraade kuni 36, bassein, meri, imeline aed. Ja seda kõike sai imetleda ka hotellist oma toa rõdult.
Igaks päevaks oli kõigil üks kuni kaks esinemist. Meie rahvatantsu- ja laulurahvas oli vapper, et kõik need päevad villastes rahvariietes esineda jaksasid. See oli ikka paras katsumus.
Türklaste kui rahva ja selle festivali korraldajate kohta võib öelda, et nad on väga sõbralikud ja abivalmid.
Kuigi nende inglise keel on väga nigel, andsid nad endast parima, et meiega suhelda. Samuti on meil levinud arvamus, et nad on väga pealetükkivad, kes üritavad näiteks turul iga hinna eest oma kaupa müüa. Vastupidi, türklased on küllaltki tagasihoidlikud ning viisakad. Seda saime kogeda suurel toidu- ja rõivaturul, kus meil õnnestus paar tundi veeta. Meile kui välismaalt tulnutele jäi positiivne mulje ka sealsest turvalisuse tagamisest. Pea igal esinemisel saatis meid politsei, kes liiklust kinni pidas, et oleks võimalik üle tee minna. "Sebraradasid" seal ei tunnistata.
Viimane päev Türgis oli meil eriti ekstreemne. Nimelt viisid kohalikud giidid meid matkama ehk korralikku mägironimist harrastama. Meie eesmärk oli kohalik kuulus kosk ja suur allikakogu. Eks neile on see ikkagi suure väärtusega, sest kuna seal on aasta läbi küllaltki kuiv ja maapind kõrbeb, on looduslik veekogu (peale mere) haruldus.
Selleks, et seda ilusat paika näha, tuli võidelda meeletu kuumuse, kuivuse, kõrgele üles ronimise ja alla turnimisega. Kohati kiskus retk eriti ekstreemseks, kui meie teerada järsku ära kadus ning meil tuli kuskilt kaljuseinalt alla ronida. Selline tõeline Sahara kõrbe sportlase tunne tuli peale. Igati vahva päev oli see küll ja on kindlasti kaua meeles.
Päevad Türgis möödusid kahjuks kiiresti ja tuligi pikk kodutee Hansabussiga ette võtta. Täname eestvedajaid, kes andsid võimaluse sellel imelisel festivalil osaleda, toredaid bussijuhte ja vahvat reisiseltskonda.
