Lihtsa inimese lihtsalt elatava lihtne kulgemine mööda ajajoont ei pruugi üldsegi olla lihtne elamisviis, aga just selle lihtsusega toime tulemine vääribki imetlust ja austust. Taolise kaemuse tabamiseks kulus veel hulk aega pärast seda kui olin Liia Piilet tänanud kümne aasta pikkuse teenistuse eest Sindi Muuseumis ja söönud ära mitu tema poolt valmistatud hästi eripärase maitsega maitsvat suurt koogi lõiku.
Esireas Liia Piile ja temalt ametit üle võttev Helle Hansen, nende taga muuseumi eelmine juhataja Saima Piirsalu ja praegune juhataja Heidi Vellend. Foto:Urmas Saard
FOTO: Sindi Sõnumid
Pensionile jäämist tavatsetakse ikka väiksema või suurema tähelepanuga pidulikuks sündmuseks muuta ja küllap on selleks ka piisavalt põhjust. Olgu siis kasvõi seegi, et nimetatud tärminist alates noorenevat inimene kuni kümme aastat ajas tagasi. Nõnda on kirjutanud uuringu vett pidavusest mõned aastad tagasi vähemalt Daily Mail kui toetus omakorda uuringuid teostanud Prantsuse ja Rootsi teadlaste uuematele väidetele.
Kuidas ühiskondlikult kokkulepitud ajamõõdistusel ühest ära märgitud punktist möödumine Liiale mõjub, tunneb ta ise kindlasti kõige paremini. Teiste arvates on ta oma lihtsa eluviisiga hoidnud pidevalt end kümme - kond aastat nooremana. Hea, et sellega pensioniametis ei arvestata, sest vastasel korral tulnuks aastakümnetega väljateenitud õigust pensionile veel väga pikalt oodata.
Pidulauas ei peetud ametlikke kiitvaid tänukõnesid tublist ja töökast inimesest kuigi austusest Liia vastu räägib kõnekat keelt linnasekretäri ja linnapea isiklik kohal viibimine, samuti muuseumiga lähedalt kokku puutuvad teised inimesed ja parimad sõbrannad kaugelt nooruse ajast. Läbi lõbusate ja täiel rinnal naerda lubavate vestluste sai järjest paremini ilmsiks Liia lihtsuse veetlus, mille teesklematut tagasihoidlikkust ei lubanud ta mitte mingil juhul lasta rikkuda enda nimel kõlavate ilusate sõnadega.
Kahjuks jäi kohtumisel selgusetuks, kas Liia töötas muuseumi ametis lihttöölisena, ametnikuna, koduuurijana, giidina, aednikuna või kõiges selles samaaegselt ühes isikus kokkuvõetuna. Mäletan hästi esimest korda, kui muuseumi juhatajat polnud teiste hädapäraste toimingute tõttu minu külastuse ajal parajasti majas ja Liia palus oma mure talle ära rääkida - lootes, et saab ehk ise aidata. Tagantjärele tundsin hinges sügavat piinlikust kui arvasin mõttes, et nii spetsiifiliste mind huvitanud ajaloo küsimustega ei tasu maja hooldajaga küll keskustelu alustada. Tookord pidasin tema oskust mind juhendada juhuslikuks kokkusattumuseks ja arvasin, et küllap ta oli täiesti juhuslikult hiljuti täpselt samade asjade vastu huvi tundnud. Teisel ja kolmandal sarnasel juhuslike asjaolude kokkupuutel aga taandus minu arvamine järjest kindlamas veendumuses sellest, et Liia teadmistes Sindit puudutavates ajalooküsimustes võiks sisalduda midagi juhusliku laadset.
Majavaimuna muuseumit teenides töötas Liia suvel lillepeenraid või aeda korrastades, aastaringselt ruume koristades, talvel ahju küttes või lund rookides ja oma abikaasat Jaani kaasates ka muid vajalikke töid tehes, kuid leidis aega lisaks eelöeldule olla osana oma isiksusest tükike museaalide vaimsest pärandist. Urmas Saard Maaleht.ee Pärnumaa uudiste märkmiku toimetaja