Meister lõpetas oma taiese 22 aasta hiljem

Ühel kaunil augustikuu päeval askeldas Luunjas hobuse mo­numendi juures hallipäine vanahärra. Polnud raske ära tunda Endel Tanilood - üht Eesti tuntuimat kujurit, kes aastal 1990 raius kivisse Luunja valla sümboli - uhke ratsu. Nüüd, 22 aas­tat hiljem, saabus vanameister oma teosele punkti panema - toona oli monument jäänud signeerimata. Pisut toimetamist tööriistadega ning kujuri nimi oligi kivile jäädvustatud.

Tänavu 90. sünnipäeva tähistav Eesti monumentaalkunsti grand old man on endiselt imetlusväärselt vitaalne, humoo­rikas ning võtab aeg-ajalt meisligi kätte. Tema loodud ligi­kaudu tuhat taiest ehivad lugematuid Eestimaa parke, aedu, kalmistuid, rääkimata muuseumidest.

Endel Taniloo on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. 1944.a. mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, 1944-1946 oli sõjavang Novosibirskis ja Kemerovos. Pärast sõda töötas Tartu Kunstikoolis õpetajana, olnud ka Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud ning Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimees.

Lisaks keerukale elukäigule on Taniloo väga mitmekülgne mees. Muuhulgas on ta mänginud kitarri Ado Vabbe juhitud tantsuor­kestris, olnud innukas rahvatantsija, edukas vehkleja ja lauatenni­sist.

Luunja hobuse monumendi saamisloost meenutab vana­meister, kuidas ilus hall traavel, veel kenam tütarlaps ratsani­kuks, käis talle Tartu Kunstnike Maja õuel poseerimas. Kuju sai nii loomutruu, et kui neljajalgne modell seda tänavat pidi sõitu tehes silmanurgast nägi, muutis loom üheksakümmend kraadi kõnnisuunda, hirnatas ja tõttas "liigikaaslast" üle nuu­sutama, kusjuures kõik tema kehaosad reageerisid nii, nagu oleks too tõepoolest elus.

"Hobuse aukivi - see ei ole ratsamonument, vaid monument kõikide hobuste austamiseks," selgitab kunstnik. Luunjas ka­hekümnetonnisel graniitrahnul kõrguva pooleteisekordses elusuuruses kivisuksu avamistseremoonial riputati kujule kaela sajast kollasest roosist kokkuseotud vanik.