Persoon: Anne Aulik - meie pesamunade õpetaja
Olen Võrumaa tüdruk, kes alustas oma kooliteed kuue aastaselt Kuldre 8 klassilises koolis. 14 aastaselt asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Kooli sõimerühma kasvatajaks. Hirm oli naha vahel küll, sest Tallinn tundus maatüdrukule ikka väga suurena, aga hakkama tuli saada. Toona oli kasvatajaks saamise eelduseks ka lauluoskus ja rütmitaju. Kõik katsed said läbitud ja nii tuligi asuda elama internaati suurlinnas. Õpe kestis kolm aastat ja kümme kuud ning selle aja jooksul tekkis vaid kord mõte, kas olen valinud ikka õige eriala. Kooli lõpetasin 1972. aastal.
Ja kus said oma esimesed töökogemused?
Tollel ajal ootas koolilõpetajaid veel suunamine esimesele töökohale. Tallinna Pedagoogilise Kooli lõpetajatega täideti esmajärjekorras Tallinna lasteaiad. Ka mind suunati Tallinnasse, kuhu ma mitte mingil juhul jääda ei tahtnud. Nii ma siis nutsin ja palusin, et saadetagu mind kasvõi Saaremaale, peaasi, et Tallinna jääma ei pea. Üks tüdruk oli viimaks nõus minu asemel pealinna jääma ja mina suundusin Raplamaale. Järvakandis ootas mind esimene tööpost ja seal sündis ka mu poeg. Sealt edasi suundusime juba ajalehe kuulutuse peale Kostivere kolhoosi, kus sai kasutada ka tasuta korterit.
Kuidas leidsid oma tee Haaslava valda?
Keerulised ajad viisid mind tagasi ema juurde Võrumaale. Muud tööd ma esialgu ei leidnud ja seetõttu asusin tööle kindakudujana Antslasse. Seal sain tuttavaks ühe toreda mehhaanikuga, kellest sai minu abikaasa.
Mees sai tööd Kuuste sovhoosi kartulihoidlasse ja ka mulle pakuti tööd sovhoosis majandusjuhataja asetäitjana. See töö aga ei meeldinud mulle üldse ja käisin ikka mitmed korrad lasteaias rääkimas, et kui mõni koht vabaneb, siis oleksin kindlasti huvitatud. 83. aastal õnnestuski mul siia tööle asuda. Toona oli juhataja veel Tiiu Mölder.
Mis on lasteaias ja Sinu töös selle ajaga muutunud?
Esiteks see, et lasteaia laste arv on ajaga muutunud. Olen elanud üle ka aja, mil toimus suur koondamislaine, kuna töös oli vaid üks rühm. Seda, et me nii suureks kasvame nagu täna, ei osatud tollel ajal kindlasti ette näha.
Teiseks laste vanus. Kui ma Järvakandis tööd alustasin, olid kõige nooremad sõimerühma lapsed vaid kahekuused. Pidime neid lutitama. Köök keetis piimasegusid, lasteaia poolt olid mähkmed, lutid ja pudelid. Samas on olnud aegu, kui alla kolme aastaseid lapsi lasteaeda ei võetud.
Tundub ka, et vanasti usaldati rohkem õpetajat ja ka tänulikkust võis rohkem tunnetada. Täna võetakse kõike enam iseenesest mõistetavana ja lapsevanemad ootavad enam individuaalset kohtlemist, mida paraku alati pole võimalik pakkuda.
Erilisi muutuseid õppekorralduses ei ole olnud, sest lapsed arenevad ikka ühtmoodi.
Olen kuulnud, et räägitakse sellest, kuidas vanasti sunniti lastele tegevusi peale. Mina küll oma töös selliseid seiku ei mäleta nagu näiteks pärmi sunniviisiline söötmine.
Küll aga oli hommikuti kohustuslik kraadimine, mille kohta peeti päevikut. Lapsevanem ei võinud enne lahkuda, kui laps oli saabudes kraaditud. Kurk tuli ka üle kontrollida. Üldse igasugu graafikute pidamine oli toona moes. Näiteks tuli pidada ka potil käimise graafikut.
Kuidas lapsed Sind kutsunud on?
Olen neile olnud emme, hiljem tädi ja memm. Nüüd olen aga Anne. Nimepidi kutsumine on uuema aja komme.
Kas sinatate või teietate?
Olen nii laste kui ka vanemate puhul eelistanud sinatamist, sest see tekitab usaldust ja ühtsustunnet.
Milline on Sinu arvates õige aeg lapse lasteaeda toomiseks?
Ega seda õiget aega ei saagi niimoodi määrata. See sõltub täiesti lapsest. Aga selline optimaalne vanus võiks olla kaks aastat. Ja oluline on, et ka lapsevanem oleks emotsionaalselt valmis oma lapse teiste hoolde jätmiseks. Õnnetu lapsevanem tekitab ebakindlust ka lapses.
Mis Sulle su töös kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldib, et lasteaeda tulles saan oma patareisid laadida. Kodused argimõtted lähevad kohe mujale. Eks peab olema pisut heas mõttes hull ka, et siin terve päev nende põngerjatega joosta ja mängida. Iga päev õpib keegi midagi uut. Lapsed on siirad ja nende fantaasia on kaasahaarav.
Kas uute ruumidega on juba harjutud?
Lasteaia keskkond on ajaga väga palju arenenud. Uued ruumid on väga avarad ja valgusküllased. Lisaks on siin rikkumata aura. Esimesest päevast peale on uues rühmaruumis väga mõnus töötada. Ja kuigi aja jooksul meeskond on pidevalt muutunud, on koostöö siiski alati klappinud.
On Sul hobisid?
Jaa. Kõige enam meeldib mulle kududa. Nii saab mõtted mujale. Koon kampsuneid lastele.
