Olin internetis varakult värsked uudised ja kirjatükid üle vaadanud ning peas keerles mõte, et kusagil on keegi juba kõigest sellest kirjutanud, mis minugi seest tahaks välja tulla. Kui kõik kirjutav ad, kõik avaldavad oma arvamust, siis tundub see sageli ühe ja sama teema nämmutamisena.
Tõsi küll, et emotsioonid on erinevad - kes materdab maha, kes ülistab taevani, kes ütleb kohe otse, et paras aeg on lõpetada see tühi jora ajamine...
Leidsin aga midagi sellist, mida tahaksin sinuga jagada! Facebooki portaalis kirjutab Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Ago Lilleorg järgmist: "Elu on õiglane. Meil kõigil on võrdsed võimalused - teha tööd iseendaga ning saada paremaks või süüdistada teisi, miks meil hästi ei lähe." Nüüd, armas sõber, mõtled sa kindlasti, et miks ma ikka ja jälle oma kirjades mõnda vaimulikku tsiteerin. Aga mulle tundub, et neis nappides lausetes on sageli tarkust palju enam, kui mõningate poliitikute pikkades väljaütlemistes või asjast mitte teadvate inimeste kommentaarides.
Mulle meeldib see vanasõna, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde! Jah, küllap on meie rahvas väärt oma juhte ning küllap on neist enamusel ka olemas vastavad anded ja võimed. Miks inimene aga aina rahulolematu on, olgu siis päevad paremad või halvemad, see jääb vist paljudele meist elulõpuni selgusetuks. Piiskopilt veel teinegi tsitaat: "Jumala headust ei saa välja teenida, sest see ei sõltu meist. Küll aga saame ennast täiusliku Jumala kätte usaldada koos oma ebaõnnestumiste ja õnnestumistega."
Septembrikuu on läbi saamas. Algas see muidugi paljudes peredes selle rõõmsa sündmusega, et lapsed alustasid taas uut kooliaastat. Üks minugi lapselastest alustas oma esimest kooliteed. Aga juba paari päeva möödudes kurtis väikemees, et kool on jube igav, sest koju ei anta midagi õppida.
Muidugi oli ta oma vanemat õde juba mitu aastat näinud õppetükke tegemas ja pidanud seejuures kadedalt kõrvalt vaatama, kui tähtsalt teine end kirjutuslaua taga tunneb. Nüüdseks tundub küll väikemehe mure murtud olevat, sest mõni päev tagasi hõiskas ta telefonis vanaemale, et luuletus tuli pähe õppida ja see polnud üldsegi kerge, vaid täitsa tõsine töö! (Kui oskaks, siis joonistaksin siia juurde vanaema muigel suu...)
Samas ei ole kõik päevad ja sündmused hoopiski nii rõõmsad kui ehk tahaks! Kui kirjutasin sulle ühes oma kirjas üksi jäänud vanematest, kelle kaks last mõlemad Inglismaa oma uueks kodumaaks tunnistanud, siis ei osanud ma hetkekski ette kujutada, et endagi peres hakkab midagi sellist juhtuma. Meie kaks kõige nooremat last on just sellesama tee valinud ja kahele Austraalias seiklevale lapselapsele lisandub peagi veel kaks. Tahaks ju küsida, mis toimub! Siiski hoian end tagasi, sest tean, et sellest pole kasu. Tuleb aduda, et midagi on kogu maailmas väga muutumas - kõik on rahutud, kõik on kusagile teel... Peab olema topelt rõõmus nende üle, kes on meie lähedale jäänud. Rõõmustama sellegi üle, et inimesed on leiutanud skypeühenduse ja kui kurvad unenäod liiga tihedaks kipuvad või märkan mõnel hommikul padjal pisara jälgi, siis on õnneks kohtumine paari klahviklõpsu kaugusel. Kui siis väikese poisu musimopsu või pai (olgugi, et läbi ekraani!) kätte saan, on tuju jälle hulga parem. Kes julgeb vastu vaielda, et inimesele piisab õnnelikuks olemiseks väga vähesest!
Aga kui ühel päeval kuulsin raadiost ühe noore inimese arvamust, et sageli tahavad vanemad ja üldse vanem põlvkond noorte otsustele keelava käe peale panna, siis tundsin ennast ära. Eks olen minagi seda viga teinud, et püüdnud meie pere noorematele oma tahtmist peale suruda. Kas see on alati nende suhtes just vaenulik on olnud? Aeg näitab...
Viimasel ajal on jälle päevakorda tõusnud põlvkondade vahetumise küsimus - millal on inimene keskealine, millal saab vanaks... missuguses vanuses on inimene veel töö- ja otsustusvõimeline, millal peaks ta oskama ise või teiste abiga teatud elusituatsioonides tagasi tõmbuda. Eks me kõik ole erinevate omaduste ja võimetega. Võibolla peaks siiski rääkima rohkem erinevate põlvkondade koos tegutsemise ja eksisteerimise võimalustest?
Minu koguduse pastor kirjutas ühel päeval sellised read: "Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa!" (Psalm 100; 3) ja lisas palve: "Sina (Jumal) kingid meile inimesi, kes meiega valus ja õnnes seisavad, kes on meiega ja jäävad meiega." Vist polegi nii lihtne aru saada, kui palju tarkust kiirgab neist vaimulikest mõtetest igasse eluvaldkonda? Septembrit kutsutakse ju tarkuse kuuks ja huvitaval kombel alustavad just nüüd paljud inimesed enese täiendamist.
Sedagi tuleb õppida, millest jumalasõna meile räägib! Üks võimalusi on kristlust tutvustav Alfa kursus, millega on võimalus liituda pühapäeviti kell 13 kuni 7. oktoobrini Pärnu Immaanueli koguduses Henno tn. 3! Ja tasub vist äramärkimist seegi, et teoks on saamas juba 30. kursus! Pakkumist ei saaks olla, kui poleks vajadust, ehk siis nõudlust! Ja see on imetore, kui mõni inimene on tulnud hiljem ja öelnud, et ta on elu reaalsusest hakanud palju paremini aru saama ja ei lase oma elul enam mõttetult käest libiseda.
Aga aeg libiseb küll omasoodu ja sügis on meile kohale jõudnud. Viimati seenel käies tundus mets palju hõredam olevat, nii et kaasseenelised olid juba kaugelt äratuntavad. Öökülma pole veel olnud ja suvelilled on alles täies õiteilus, aga piisab vaid ühestki miinuskraadisest ööst ning siis on arvatavasti ka tõeliselt sügisene värvikirevus platsis. Loodetavasti ei järgne kohe hoogsat lehesadu. Kuigi vaatan, et mõnel elusolendil on küll talvevarude kogumisega päris kiire. Puust pudenenud õunad on üsna ruttu mingite putukate poolt ära järatud ja harakad tassivad omale tagavara kusagile. Imestan ikka, et kust nad selle jõu võtavad, kui kopsaka õuna noka vahele haaravad ja sellega minema lendavad. Koera toidukausski tehakse mõnikord välkkiirelt tühjaks ja pole ime, kui seegi lõpuks nokas minema viiakse. Aga tore on vaadata, kuidas looduses toimub vilgas tegevus ja muutumine!
Tegin väikese pausi enne ja siis tahtsin oma kirja vabandusega lõpetada, et minu mõtted on väga isiklikku laadi ja ei pruugi sulle meeldida. Sirvisin ajakirja ja oh heldust! - leidsin midagi sellist, mis sobib mu kirja lõpetama ja mis annab kinnitust, et minuga sarnaselt mõtlejaid on ikka! Tsiteerin siis jälle. Seekord ühe kunagise Pärnumaa (Tootsi valla) mehe, praeguse Tartu Uue Teatri direktori, Ivar Põllu, öeldut: "Pigem siis tuleb tegutseda ja elada nii, et vana ja vaesununa kuskil maal elades ja isekasvatatud kartuleid ja porgandeid süües oleks tore mõelda, et sai ikka hästi pandud. Mitte nii, et siis tegin selle äri ja kõrbesin, ja tolle äri ja kõrbesin, rikkaks ei saanud kunagi. Või et miks mind küll keegi ei aita, ma olen ju kogu elu teinud seda, mida mul teha kästi, kus nüüd riik on, keda ma orjasin, kus on mu lapsed? Siis jääb ju ainult kibestumine. Kui me oleme vanaks saanud, siis me ei tea ju isegi, mis riigis me elame. Kas on see meie riik või Rockefellerite rakuke? Kas see on kristlik või islamistlik riik?
Areng on nii kiire. Kas me üldse vanaks saame? Pigem tahaks elada nii, et saaks teha seda, mis parajasti huvitav ja õnnelikuks teeb." (ajakirjast Director, 9-2012, lk. 16) Ilusat ja rahulikku sügist!