Mõtisklus: Eesti riik peaks olema iga oma kodaniku kõrval
Seekord pani mõtte liikuma üks üsna eakas laudlina. Selle kingituseks saadud jõuluteemalise kangatüki, mis Pärnu Linakombinaadis valmis kootud, õmblesin linaks 1986. Aastal. Sellest ajast peale on ta laual olnud igal aastal jõulude ja aastavahetuse ajal. Tihti on tulnud pühade vahel seda ka pesta. Veidi arvestust ja ma arvan, et pesumasinat on see lina seestpoolt näinud 35-40 korda. Ometi on ta värvid erksad ja ei ilmuta kangaski veel mingeid kulumise märke. Miks seda vabrikut praegu enam pole?
Miks otsekohe peale iseseisvumist leiti, et Eesti riigile pole sellist vabrikut vaja ja see müüdi välismaalastele. See oligi lõpu algus. Ei kõlvanud tootmiseks eestimaine liha ja seda riiet, mis seal kooti ei jõudnud eestimaalane enam osta. Praegu pole sedagi enam. Tekib palju mikse.
Miks pole Pärnus enam Piimakombinaati? Miks pole Pärnus enam Lihakombinaati? Miks pole enam Kalakombinaati? Miks pole enam Õlletehast? Miks pole enam Masinatehast? Miks ei saa Pärnust enam Pärnu Leivakombinaadi sooja värsket leiba? Miks on raskeks muudetud väiketootmine maal? Miks on peaaegu võimatuks muudetud eestimaise puu- ja juurviljade tootmine? Miks on lõpetatud puuvillaste kangaste tootmine Kreenholmis?
Miks? Miks? Miks? Kui loetelu jätkata, võib juhtuda, et jumalapäike läheb enne kolm korda looja kui lõpule jõuan. Miks ei taheta meil toota ja inimestele tööd ja leiba anda? Miks me peame ostma kaupa märkega „Made in China"? Võiks ju laiemalt levida kaubamärk „Eestis tehtud." Ega küllus ei tule raha ümbertõstmisest ühest taskust teise, vaid ikka sellest kui on töö ja tootmine. Olen lausa imestusega mõelnud kui palju meie riigiisadel läheb auru ja aega igasuguste toetuste ja abirahade väljamõtlemiseks.
Ja siis uus peamurdmine: Kellele? Kui palju? Milleks? Kellelt saaks vähemaks võtta? Kelle arvelt kokku hoida? Jne. Tont võtku! Andke Eesti mehele tööd, mis töö on, makske talle palka, mis palk on ja iga mees toidab oma pere ära ilma abirahadeta.
Kullakesed seal kõrgel mäe otsas! Pange pead kokku ja nuputage välja, kuidas kaotada Eestimaa pealt tühjad vabrikud ja panna seal taas masinad aparaadid undama. Mõtelge, kuidas teha ots peale maal leiduvatele ohakaväljadele - nii, et seal võiks taas näha peale suvekodude ja suurte kaasaegse moodsa tehnikaga varustatud suurfarmide ka pisikesi töötavaid talusid. Ja oleks ju tore kui kodumaised õunad, marjad, juurviljad leiaks tee kohalike poodide letile ja riiulitele. Ja lõpetage palun ära teenindavate ettevõtete omavoli igat masti teenuste lõpetamiseks maakohtades.
Lõppude lõpuks oleme me kõik Eesti riigi kodanikud just nimelt Eesti riik peaks olema iga oma kodaniku kõrval. Omavalitsused on ühed vaesemad, teised rikkamad, nemad oma rahakotiga ei jõua võrdselt iga inimeseni.
Riik peaks jõudma. Eriti käib see laste kohta. Igal lapsel peaks olema eluks ja arenemiseks ühesugused tingimused, olenemata elupaigast. Häbi on kuulda, et Eesti riigis on 63000 suures vaesuses elavat last.
Vahest tundub, et isegi ministritel pole aimu, mis riigis sünnib.
Päris naljakas oli näha ja kuulda kuidas reageeris keskkonnaminister „uudisele" salajasest ebaseaduslikust metalliärist. Ta kukkus justkui puu otsast alla. Peab ikka tõesti ringi käima roosade prillide ja kõrvaklappidega, et mitte teada kuidas see äri õitseb.
Pealtnägija sai ühe päevaga asjale pihta, kuidas jumal teab kust saadud metall vasakule libiseb. Miks asjaomased riigiorganid seda ei saa? Justnagu ei püüagi! Või kui püüavad, siis väga saamatult. Miks? Kas oskusest tuleb puudu? Nojah! Ega riigitöö korraldamine pole kerge kunst.
Ongi veidi imelik see asjaolu, et kui iga tagasihoidlikumgi töökoht nõuab mingisugustki koolitust, erioskust, atesteerimist, siis riigivalitsemine nõuab ainult õiget erakonda. Kui oled õige erakonna hõlma all juhi missugust ministeeriumit tahes. Võta missugust portfelli tahad: on see siis kas haridusministri, kaitseministri, kultuuri-justiits või veel ükskõik millise ministeeriumi oma, sul pole vaja mingeid erialaseid oskusi. Ainult õige partei.
Need valusad sõnad ei ole välja öeldud mitte ainult virisemise pärast, vaid suure mure sunnil.
Mulle tundub, et need ausad, ülevad, isamaalised põhimõtted on mõnes osas maha müüdud. Kui palju ilusaid unistusi oli siis kui rahvas seisis üksmeeles Balti ketis. Siis me veel ei teadnud, et peale oodatud ja igatsetud vabaduse ootab meid ees ka tööpuudus, pikad ravijärjekorrad, suured palgalõhed, suur kihistumine ja võimu irdumine rahvast, narkomaania plahvatuslik levik jne. jne.
Siis me ei kujutanud ettegi, mida tähendab kapitalism. Õigemini selle kalkus ja hoolimatus inimese suhtes. Aated on siin teisejärgulised. Valitseb Tema Kõrgus Raha. Selle kuumus sulatab isegi riigivalitsejate südameid ja nad kahmavad ta oma embusesse.
Ei hoolita isegi sellest, et see ei ole pärit igakord kõige puhtamatest allikatest! Mõtted on muutlikud, kurvad, valusad! Mis teha! Mis teha! Vastukaaluks muremõtetele tuleb hakata kokku panema rõõmu mosaiiki ja kild killu haaval selle jaoks materjali koguma. Hakkan pihta. Sain pihku ühe pisikese päikesekillu.
Küll on ta armas nende raskete sügisvihmade vahel. Vaatan pikka moosipurkide ja mahlapudelite rivi. Igaüks neist pilgutab kelmikalt silma nagu tahaks öelda: „Oleme väljastpooltki ilusad oma kirjude kaante ja värviliste korkidega, aga mõtle sellele, kui maitsev on meie sisu!" Mõtlengi ja sellest saab paika üks lõhnav sillerdav kild.
Tuumaka killu mosaiigi jaoks sain teadmisest, et kodumajandi põllumehed on sügistöödega valmis jõudnud. Töötegijad saavad lahedamalt hingata. Rõõmsa killu sain sünnipäevast. Nii palju kallistusi, nii palju lilli, häid soove... Ma ei oskand arvatagi, et mul nõnda palju sõpru on. Hea tunne on.
Head inimesed! Tunneme sügisest rõõmu! On mis ta on, teeb vahest südame täis, aga ta on ikkagi oma ja ehtne, 100% eestimaine. Püüame leida hetki, mis aitavad elust läbi minna, aga ega muredki tohi südamesse pidama jääda. Väljaütlemine toob lahendusi. Olge tublid, olge terved, olge õnnelikud!
