Taasavatud Roosiaia puhkepargis asub ka külarahva toetustega taastatud ajalooline mälestusmärk
Järgnevalt sõna võtnud Marju Pulst meenutas idee tekkest teoks saamiseni läbi käidud teed - põhiliselt tema ise koos abikaasa Heino Pulsti, idee algataja Henn Saare, tehnikaga palju aidanud Raivo Kuusemetsa ja vabatahtlike oma küla inimestega tegid 42 päeva jooksul 504 tunniga poolvõsastunud ja endise väljanägemise täiesti kaotanud roosiaiast koha, kuhu juba praegu on kena tulla. Tulevikus tahaks aga jõuda selleni, et rahva mälus roosiaiaks nimetatud paik seda nime tõesti vääriks. Kohaliku ajaloo väsimatu uurija ja idee algataja Henn Saar meenutas ajaloolise külaskäigu tähistamiseks 1881. aastal pandud mälestusmärgi lugu. Rahva toel taastatav mälestuskivi oli vahepeal 98 aastat olnud peidetud maasse, kuhu ta sattus omal ajal keerulistel aegadel. Ajaloolises mälus ei olnud ta ununenud - räägiti ikka mere äärde minemise asemel roosiaeda minekust ja maast ainult veidi väljas nähtaval olnud kivist räägiti lastele kui mälestusmärgist allesolevast osast.
Kõnedele järgnenud roosiaia avamise saateks kõlas Uulu segakoorilt dirigent Annely Kuninga juhatamisel „Põhjamaa" ning „Kungla rahvas".
Toetavate sõnadega pöördus rahva kokku kutsunute poole veidi vanema Uhla külaseltsi algataja Peeter Henning.
"Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles elame praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole."
Need Artur Alliksaare luuleread tundusid sobivat toimuva motoks. Kuupäevaliselt on sageli raske määrata, mil üks või teine elu-olu tuntavalt muutev mõte alguse sai, kuid ilus algus on tehtud. Aga see on alles algus. Mäletatavasti kuu aega tagasi muinastulede õhtul jagunes rahvas viide gruppi ja püüdis kirjeldada oma ideid siinse paiga arendamiseks. Tore on tõdeda, et soovid polnudki väga erinevad. Laias laastus jagunesid mõtted kaheks - muuta siinne keskkond meelepärasemaks praktilisi muudatusi tehes ja ühistegemiste traditsioone tekitades.
Juba tookord otsustati kindlasti järgmisel aastal muinastulede õhtul kokku tulla, et koos üle vaadata, kuidas meil läinud on. On olnud juttu ka vastlapäeva ja jaanipäeva koos tähistamisest, talgutest kevadel.
Praktiliselt kõigis gruppides sooviti roosiaed muuta kohaks, kuhu on hea tulla ja kus on hea olla. See tähendab, et korrastame tee muulini ning puhastame muuli, niidame pilliroo maha, loome tegevuspaiga lastele, täiendame terviserada, valgustame mäe ja mõndagi veel.
Muidugi pole see kõik mõeldav teostada ainult oma jõududega ning soovitatigi teha koostööd RMKga, Pärnu Lahe Partnerluskogu Leader programmiga, vallavalitusega, otsida veel koostööpartnereid. Aga koostööpartneritena võetakse meid tõsisemalt, kui meie liikmete arvukus kasvaks. Praeguseks on laekunud avaldused 20lt inimeselt, aga oodatud on kõik, kes tunnevad, et see siin on meie kodu ja kes siis veel, kui mitte meie ise, peaks siin asju korraldama.
Meie tee selleni siinse oma koduni on olnud väga erinev. Osad meist on siin elanud piisavalt kaua, et end põliselanikena tunda. Teised meist nimetavad seda paika oma koduks lühemat aega. Osad meist elavad siin pidevalt, teised viibivad siin harvem, põhiliselt suvel ja ka teekond siia võib olla erineva pikkusega - kes peab selleks ületama riigipiire, kes maakondade omi. Ja mis siis?
Meid ühendab see, et me tajume seda paika koduse kohana. Kodu on aga koht, kus peab olema tore olla. Eriti praeguses keerulises maailmas, kui elu tundub vahel hirmus ülekohtune, on hea tulla siia, istuda kivile, vaadata merd ja tajuda, kuidas mändide mühin ja mere kohin rahustavad - nemad on siin olnud kauem kui meie. Ja mõtted loksuvad kui iseenest paika.
Ja kes siis peaks meie eest meie kodu paremaks muutma? Kes teaks meist paremini kuidas siinne paik välja võiks näha? Ei keegi. Rahva toetuste abil taastatud mälestusmärgi avamisele kogunes registreerimise põhjal 78 inimest.
Tähendab huvi tuntakse. Seda, et kõik on meie endi kätes, kõik on võimalik, näitab kasvõi seegi, et muinastulede õhtul tehtud ettepanekutest juba selle lühikese ajaga on ühtteist teoks saanud - pilliroogu on niidetud, muru kasvab, park võsast puhastatud, istutatud esimesed pargiroosidki, käsil on varjualuse toomine ja paigaldamine.
Usun, et toetusraha andes toetasime ühtlasi mõtet muuta see koht meie jaoks paremaks paigaks. Ja õige oli alustada roosiaia taimla taastamisest ning koha ajaloo väärtustamisest. Kõik see, mille puhul idee algatajad istutasid esimesed roosipõõsad, on alles algus.
Plaanid saaksid teoks märksa kiiremini, kui üldise arvamuste avaldamise asemel õlg alla pandaks ja ise kaasa löödaks. Näiteks oleme huvitatud igasugusest informasioonist, mälestustest ja fotodest, mis seostuvad selle paigaga, ka kaasalööjast, kes aktiivne arvutiinimene, et jäädvustada kroonikat. Teretulnud on ka ideed, mida veel saaks paiga parendamiseks teha ning soovitused, kuidas asju ajada, et plaanid teoks teha. Samuti uusi liikmeid ühinema MTÜga . Infot selle kõige kohta ootan meiliaadrssil: uulupulverk@gmail.com või telefonidel: 53484121, 56484777.
