2012. aasta vibuspordis: suur tulemus ja pääs Suurele Võistlusele
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis meie 2012. aasta algas Soomes. Täpsemalt öeldes olime 1. jaanuaril treeninglaagris ja tänu aastavahetusele oli hommikune jooks kella 7 asemel kell 9. Samas päevasel suusatreeningul (20-40 km) ega õhtusel ujumisel (1,5-2,5 km) hinnaalandust ei olnud. Ja kuigi aasta pole veel lõppenud, võime juba praegu hooajaga rahule jääda.
Treeninglaagrid
Kes sporti on harrastanud, teab, et tõusud vahelduvad mõõnadega, ja selleks, et tunda võidurõõmu, tuleb treenida. Tavaliselt on laagreid aastas 3: talvine üldfüüsilise ettevalmistuse laager, koondislaste kevadine lõunalaager ja suvine laskmislaager Läti spartalikes oludes. Ja ükski neist pole puhkelaager. Pigem mõtled igal puhkehetkel, kus asub lähim horisontaalpind. Aga me ei kurda - läheme sinna vabal tahtel ja oma vahenditest.
Õhkkond on hea, sest teame - see teebki teistest tugevamaks.
„Lõpuks ometi!"
... oli üks mu mõtetest kevadel. 2012 on toonud kinnitust, et valatud higi ja pisarad tasuvad end ära. Jah - kõik ei saa olla maailmameistrid ja tänaseks pole meist seda keegi. Aga keegi ei saa ära võtta rahuldustunnet enda püstitatud eesmärkide saavutamisest. Eriti, kui need algul kõhedust tekitasid. Ja spordis on see tunne meie jaoks eriti magus. Aga nüüd täpsemalt sellest, mida me teinud oleme.
„Uskumatu kui tublid!"
... mõtlesin ma, vaadates noorte talviste ja suviste Eesti meistrivõistluste protokolle. Vibuklubil Ilves on noorlaskureid Järvakandis ja Valtus. Mõlemad treeningugrupid on viimased 2 aastat pigem väikesed olnud, aga rõhutud on kvaliteedile - kõik meie noored on jõudnud Eesti paremiku tasemele.
Ja esikolmikusse saamiseks peab pingutama. Näiteks kõige pisemate poiste (kuni 12a) klassis oli võistlejaid 18, aga ometi jõudis meie oma esikolmikusse. Marite Sommer, Kerdo Tornius, Karl Kivilo ja Tõnu Algre on Järvakandi esindamisel teinud väga tublit tööd ja juba praegu lunastanud pääsme 2012. a maakonna paremate koolisportlaste austamisele.
Kevadised kõikumised ja suur poodium
Jah, sel kevadel kõikusid meie tulemused üles ja alla. Lõunalaagri lõpus osalesime mitmete teiste riikidega Türgi hooaja avavõistlusel. Oli uhke võita naiskonnaga Valgevene olümpiakoondist.
See oli üle pika aja üks rahvusvahelise võistluse poodiumikoht. Mõni nädal hiljem osalesid Anneli Preimann ja Reena Pärnat Hiinas maailmakarika etapil - tulemused ei olnud kiita.
Mõeldes vormi ajastamisele, hakati treeningukoormusi vähendama ja järjest rohkem oli vaja närve karastada ehk võistelda. Kui järgmine MKetapp ei läinud hästi, siis Euroopa meistrivõistlustel hakkas juba looma. Meie jaoks oli Amsterdamis kaks turniiri - EM ja olümpiamängude kvalifikatsiooniturniir. Anneli lasi mõlemal neist end esikümnesse (ligi 100 naise seas)! Ta jõudis OM turniiril juba veerandfinaali, kuid siiski jäid mõned punktid olümpiapääsmest puudu. Samas andsid kaks head kohta maailmareitingutabelis tõusu 70. kohale.
Suur tulemus ja pääs Suurele Võistlusele
Juuni keskel sõitsid Anneli ja Reena USA-sse MKetapile ja viimasele olümpiamängude katsevõistlusele.
Mina jäin naiskonna kolmanda liikmena koju: sõiduks ei olnud raha. Seega on teadmata, kas oleksime naiskonnaga saanud olümpiapääsme. Kuid seda „vihasemalt" tuli võistelda individuaalturniiril. Anneli püstitas eelringis muljet avaldava Eesti rekordi - 330 silma 70 m distantsil. Üleüldse oli see võistlus mitmeti ajalooline, sest 127 naise seas tõusid esikümnesse mõlemad meie laskurid! Järgnes olümpiaturniir, kus Anneli alustas turniiritabelit parima asetusega, kuid lõpetas 9. kohal.
Kindla olümpiapääsme võtmiseks oli vaja pääseda 8 parema hulka ja õnneks suutis seda 18-aastane Pärnust pärit ilveslane Reena.
Eesti esimene naisvibulaskur olümpial
Täpselt 16 aastat tagasi oli Eesti vibulaskur olümpial - Raul Kivilo 1996. aastal Atlantas. Kuid ühtegi naisvibulaskurit ei olnud OM-l käinud. Reena jõudis enne Londonisse sõitu osaleda ka Taanis juunioride EM-l, võites seal hõbeda. Seal tegid oma noorte EM-debüüdi ka kadettide klassis ilveslased Helena Saks ja Kerdo Tornius. Londoni olümpial toimunu vajaks küll eraldi artiklit, kokkuvõtvalt võib ütelda, et Reena esines täiesti ootuspäraselt ja võimetekohaselt.
Eelringis püstitas ta isikliku rekordi, duellides kohtus maailma 5. laskuriga ja pidi tunnistama vastase paremust.
8 riiki koduplatsil
Just nii palju riike kogunes augusti alguses Järvakandi Openile ja ühtlasi ka Toomas Kivilo mälestusvõistlusele.
Üks naislaskur sõitis lausa Ameerikast spetsiaalselt siia. Lisaks olid sakslased, venelased, rootslased, soomlased, eestlased, lätlased ja leedukad. Võistlus, mida valmistasime ette mitu kuud, õnnestus igati.
Osalejad jäid rahule ja mõnigi lubas seda võistlust külastada surmani.
Uued ja vanad
On hea meel näha, et mitmed „endised" laskurid on tagasi platsil. Näiteks Bessi Kasak ja Sander Luhtoja. Mõlemad on sel aastal treeningutesse tõsiselt suhtunud ja ka häid tulemusi näidanud.
Kuid teretulnud on ka uued - tervitused siinkohal Marko Matsonile. Eriti oodatud on need, kes mõistavad, mis alustel meie klubi toimib - kui tahad, et midagi oleks paremini, siis tee seda paremini. Asjad ei juhtu iseenesest. Seepärast jäävadki meie klubis püsima need, kes ei karda tööd.
Üksi ei jõua kuhugi
Ja pole meiegi jõudnud nii kaugele abiliste ja toetajateta. Esimesed ja suurimad toetajad on sportlaste perekonnad - nende toetuseta kaugele ei jõua. Ja mida tase edasi, seda suuremaks muutub rahalise toetuse osakaal - endal tuleb kinni maksta keskeltläbi 70-80% sõidukuludest.
Sel hooajal pidi nii mõnigi lapsevanem laenu võtma. Kuid kogu toetust ei saa lugeda eurodes - ka mööduja hea soov võib olla suure väärtusega. Õnneks neid leidub, kes õhtuti vibuplatsist mööda jalutades huvi tunnevad, et kuidas meil läheb ja mis lähiajal plaanis on. See tähendab meile palju.
Nagu ka kõik need head inimesed, kes on nõus tulema vabatahtlikult abistama või toetama, nagu saavad: on see auto kasutada andmine või lehtede riisumine - mõlemat on vaja. Ka on oluline sujuv koostöö kohalike ettevõtete ja vallavalitsusega. Ja suures osas see nii on olnud.
Ei tasu arvata, et meie laskur käis olümpial ja nüüd me supleme rikkuses. Pigem tuleb püüda enne uut hooaega vanad võlad ära maksta.
Koostegemises peitub jõud - ära ole skeptik, vaid rõõmusta koos meiega!
Maailma 50 parema naise seas
Jah, tänasel päeval seisab Anneli World Archery maailma reitingutabelis 49. kohal. Kes oleks kooli ajal arvanud, et see vaikne tütarlaps on maailma täpseimate seas? Viimased 6 kuud on reitingunumber aina paremaks läinud. Kui sa veel ei tea, milline meie esinumber välja näeb - jah, see Nõlva tänava lõpus elav väikest kasvu aga tugev Anneli -, siis tule vibustaadionile vaatama, just seal ta suurema osa ajast veedab. Kui kõrgele jõuab reitingupositsioon 2016. aastaks? „Ma ei tea seda, aga Rioni ja Rios lasen ma kindlasti," vastas Anneli kavalalt muiates just nii, nagu see talle omane on.
