Kool on meie kõigi oma
Aga eks harjumine olegi inimese, nii väikese kui ka suure tähtsaim omadus. Asi nüüd see kooliskäimine taas käsile võtta.
Koolipere on teinud tavakohaselt läbi kerged muudatused. Kaksteist lõpetanut on oma sammud mujale seadnud, nende asemele on tulnud viisteist uut haridusjüngrit.
Esimeses klassis on 10 õpilast, kogu koolis hetkel 82 - rohkem kui eelmisel aastal. Kõige väiksemaid kantseldab uue õpetajana Anneli Ots, tema jagab ka V ja VI klassile emakeeleteadmisi. Huvitegevuse ja ajaloorindel on tagasi õpetaja Kätlin Erm.
Oleme õppeaastaks valmis, kohati pole küll läinud nii nagu soovisime.
Küll aga toimetame ning asjad hakkavad liikuma ja saavad korda. Käime hoolsalt uue õppekava käivitamise tuultes, nüüd omandab seadusega etteantut kaks kolmandikku koolist, viimane osa alustab järgmisel aastal. Murelapseks on uute õpikute-raamatute soetamine, vajadus (ja samas ka kohustus) on suurem kui selleks eraldatud riigi raha. Meie õpilased aga sellest end segada ei lase, tarkuse tagaajamine on ikka rohkem igaühe peas kinni - eelmisel õppeaastal oli nelja-viielisi taas pool õpilaskonnast.
Õppetöö toetamiseks oleme sisse seadnud igal veerandil õppekäigud, mis annavad laiemat silmaringi - õpilane ja ka õpetaja peavad saama igapäevarutiinist välja ja avardama oma mõtlemist ka teiste, praktiliste tahkude läbi.
Huviringid jätkavad samal lainel nagu varemgi. Koolimaja pole just uuemat sorti, see-eest aga tubli. Peab vastu, hoiab sooja, aga mis põhiline - hoiab ka õpilasi. Kohendamist ja vuntsimist on tulevikus ette näha küll ja küll. Ka murelapsest kooli saali põrand saab vallavõimude kinnitusel esimesel võimalusel uuendatud.
Kõikidel tegemistel hoiab teravalt silma peal kooli hoolekogu. Hoolekogu kinnitusega saatsime maakonda austamiseks ka kooli aasta õpetaja Kaie Nahkuri.
Nüüd veel kõiki suuresti huvitav küsimus - mis toimub Eesti riigis ja kogu haridusmaastikul?
Ministeerium ja minister Aaviksoo on käivitanud suure meediapommi. Teemadeks küll õpetajate töö ja selle tasu, koolivõrgu nn korrastamine, õpetamismudelite vastavus ja mittevastavus jms, millest aru ei pruugigi saada.
Räägitakse iga valla tugevast põhikoolist, ent tegevus on suurte linnade keskne (viimati loetuna koolitee pikkuseks kuni pool tundi, seda ka taksoga) ja hanejalgadel rahastamismudel ei kinnita sugugi sellist ütlemist.
Vanarahvas ütleb: hea mees, kes lubabki. Ei eita, iga areng nõuab muutusi. Teatud piirini. Kool on ja peab jääma konservatiivseks, kus õpetajad õpetavad ja õpilased peavad õppima (sest see on riiklik kohustus).
Et nii toimiks, on kõige rohkem vaja austust ja arvestamist.
Austust kooli, töö ja õppimise vastu, õpetajate ja õpilaste vahel. Ning mõistmise tee silub pinda rahulikkusele ja selgemale silmavaatele.
Igal aastal peab kool seadma omale sihid-suunad- eelistused (võõrkeele prioriteedid), millele asetada rõhk algaval õppeaastal. Pole midagi üllatavat, et peamiseks on ja jääb õppimine, seda üha tulemuslikumal kujul.
Teiseks põhisuunaks on sel aastal kogukonna kaasamine - see tähendab, et kool on sinu ja minu, kool on meie kõigi oma, ja selleks peame koolist väga hoolima, seda toetama ja kui vaja, kooli ka kaitsma.
Veel on selle aasta kindlaks märgusõnaks Kaiu kooli 170 aasta juubel. See number annab meile kohustuse sedamoodi jätkata nagu on seda siinmail tehtud 17 aastakümmet.
