Jaan Undrits - Haaslava Vallavolikogu grand old man
Olen õppinud EPA-s zootehnikuks. Peale ülikooli lõpetamist olen töötanud kõikvõimalikel ametitel: Luunja sovhoosis töötasin kunstseemendajast direktori asetäitjani, olin Lenini sovhoosis osakonnajuhataja, hiljem Kuuste sovhoosis pidasin samuti mitut ametit. Peale sovhoosi likvideerimist töötasin valla ettevõttes Majaabi, kus minu hooldada oli kogu valla veevärk, keskküte, kanalisatsioon; sai tehtud ka treiali ja keevitaja tööd. Isegi rahvamaja katus sai ära parandatud. Kõik mis vaja, sai tehtud.
Räägi palun ka sellest, kuidas leidsid oma tee vallavolikokku?
Minu vanaisa Martin Undrits oli kaks koosseisu vallavolikogu liige I Eesti Vabariigi ajal, mil riiki üles ehitati. Lell Karl oli kokku viis koosseisu vallavolikogu liige. Eks sealt tulebki soov nende tööd jätkata ja samaväärselt panustada.
Väga põnev. Palun räägi lähemalt...
Lell Karl oli volikogu liige kõige tormilisemal ajal, nimelt 1940. aastal. Talle anti ülesandeks rajada hobulaenutuse punkt. See, et talle määrati ülesandeks natsionaliseerida maad jms. varad, ei olnud kindlasti tema vabatahtlik soov. Tema õnneks oskas ta olla diplomaat. Kunagi ei küsinud ta parimat hobust, vaid üritas selgitada omanikele, et midagi pole parata ja teatud hulgast varast tuleb siiski loobuda. Just seetõttu asututi tema toetuseks hiljem ka välja- Saksa okupatsiooni ajal päästis üks Omakaitses teeninud meie valla mees ta mahalaskmisest.
Isa Juhan oli vallakirjutaja (tänane vallasekretär - toim.) nii Eesti, Saksa kui ka Vene ajal. Usun, et minu isal
oli roll selles, et meie vallast küüditati väga vähe inimesi, sest mingil põhjusel olid paljud elanikud kodust ära, mina käisin naabrite loomi söötmas. Isa suri 76. aastal, seega hirmus toonase võimu ees ei saanud ta paljustki rääkida.
Oled isegi 5 koosseisu olnud vallavolikogu liige, mis selle aja sisse on jäänud?
Maareformi ajal olin maakomisjoni aseesimees. Majandustõusu ajal olin spordi- ja kultuurikomisjonis, seega sain osaleda otsustes, mis elanikke rõõmustasid: segakoori, rahva-tantsuringi ja külakapelli loomine; spordihoone, ranna-ala, kõlakoja rajamine ja lauluväljaku värsken-damine. Rahvamaja renoveerimine, mis jätkub, sai alguse katuse vahe-tusega ja keskküttesüsteemi raja-misega. Nüüd, kui rahval kitsas käes, olen sotsiaalkomisjonis.
Mis Sinu arvates vallas esmajoones tegemist vajab?
Vaja oleks uut kultuuri- ja olmekeskust Roiule, kergliiklusteed Tartust Vooremäeni ja Vooremäe spordibaasi väljaehitust. Muret teeb pisut Tuigo vana koolimaja olukord. Omal ajal võtsin sealt naisegi.
Kas oled alati Kurepalus elanud?
Sündisin Suurekivi kandis. Kui Tuigo koolist naise võtsin, elasime mõnda aega seal. Peale Tuigot kolisime Kaagverre, kust käisin Luunjasse tööle. 10 aastat elasin ka linnas. Kuna aga olen alati arvanud, et mees peab oma elu jooksul enda kätega maja ehitama, sai leitud krunt Kurepalus ja siia oma elamine ehitatud. Kui me ehitust alustasime, oli siin vaid lage põld. Luunja mõisa tammedest sai põrand ja uksed ehitatud, teisel korrusel kasutasime Ignase metsast toodud lehist.
Kuidas omal ajal linna kooli käidi, kui transpordi vahendeid nappis?
Ülikoolis käisin Tuigolt suuskadega. Iga päev sai niimoodi edasi tagasi suusatatud. See andis väga hea sportliku vormi ja nii sai omal ajal teaduskonna suusakoondiseski oldud. Sõjajärgsel ajal liikus peamine ühistransport mööda jõge. Kalamajandi juures oli sadam. Käisime isegi Venemaal kala järgi, sest seal oli see palju odavam. Mööda jõge saime Peipsini ja sealt edasi Venemaale.
Millised on Sinu hobid?
Olen elu jooksul laulnud kümnes kooris ja olnud kirglik jahimees. Isegi põtra olen saanud kallistada. Aga nendest hobidest on tulnud tervislikel põhjustel loobuda. Jäänud on sugupuu uurimine ja mesilased.
Kuidas võiks lühidalt Undritsate suguvõsa kirjeldada, mis on neist saanud?
Jaan näitab uhkusega 1912 aastast pärinevat kogumikku, milles on Undritsate (Undritzite) suguvõsa kirjeldatud alates 17. sajandist. Suguvõsal on oma vapp ja lipp.
Sõja ajal põgenes suurem osa suguvõsast venelaste eest välismaale. Üks sugulane on näiteks Hamburgi linna advokaat, üks Sweitži arstide liidu president, kes on toetanud muu hulas ka Elva haiglat. Saame ikka kokku, üritame hoolimata keelebarjäärist suhelda.
Mis suhe on mesilastega?
Olen mesialstega sinapeal juba 50 aastat. Üks mesilasema isegi armus minusse ära.
Kord kui olin kupud tarust ära murdnud ja taskusse pistnud ja hiljem sealt välja võtnud, tuli mesilasema minu peo peal ilmale. Otsustasin selle ema ühes tarus ära vahetada, kuna ta näis väga rahulik ja oli ilus kollane. Iga kord kui tarude juures tegutsesin istus käe peale, vaatas silma ja liigutas suiseid. Kui pea valutas lasi mesilastel nõelata sealt, kus vaja ja peavalu kadus. Kord üldlaulupeolt tulles tegime raske avarii. Peale haiglast koju saamist läksin otsejoones taru juurde. Mesilased tulid ja nõelasid mind haigetest kohtadest ja ma sain imeväel terveks. Olen mõelnud, et kes andis küll neile sellise käsu? Kui oleksin noorem, kirjutaksin sellest efektist doktoritöö.
