Valga linnas on pimedast novembrikuust tehtud särav ja rõõmu pakkuv kunstikuu
22 aasta jooksul on ühest pildinäitustest saanud midagi hoopis suuremat ja laiemat, kui lõuendil, paberil, ruumis ja raamis nähtu ning kuuldu. Tänu kunstilembestele valgalastele on pikaaegse traditsiooniga sündmus andnud põhjuse uurida, milline tähendus on Valga kunstikuul ja milles seisneb kunst - oma mõtteid kunstist jagavad endised ja praegused valgalased.
Raul Oreškin
kunstikuu üks korraldajatest
Paar päeva tagasi tutvustas maailmakuulus kunstnik, teadur ja kuraator Oron Catts Tartu Loomemajanduskeskuses üht tulevikutrendi, mis jääb sünteetilise keemia valdkonda. Catts mainis muuhulgas, et kunstiga hakkas ta tegelema siis, kui teaduse piirid talle kitsaks jäid. Catts ei kasuta pintslit ega värve, vaid hoopis tüvirakke, millest kasvatab erinevaid objekte. See on tema võimalus tõstatada diskussioone, mis balansseerivad teaduse, kunsti ja eetika piirimail. Miks ma sellest räägin? Paljudes valdkondades on välja kujunenud head tavad, millest tohib rääkida ja millest mitte. Paljud teemad on kas liiga valusad või liiga kergemeelsed, et nende üle arutleda. Väga paljudel juhtudel me lihtsalt ei räägigi, vaid oleme vait. Ning siin tuleb appi meile kunst ja kultuur laiemalt, millel on võime tõstatada uusi küsimusi, luua tähendusi, algatada arutelusid ... anda ainest mõtlemiseks.
Seega on väga vajalik, et kunstnikel ja loojatel laiemalt oleks võimalus oma loomingut vaatajatele avada ning meil, vaatajatel, sellega suhestuda ning seeläbi loojatele tunnustust avaldada. Oluline pole, kas looming meeldib või mitte. Oluline on, et see tekitaks mõtteid ja küsimusi. Tartus toimub kord aastas nišifestival Hullunud Tartu, mis ühendab alternatiivseid poeete, kunstnikke, muusikuid jt. Hiljaaegu hõikasin välja, et mulle meeldib, kui Tartu vahepeal „hullub" - meeldibki, sest see annab mulle valiku, kas minna „hullude päevade" ajal kaubanduskettidesse või kultuuritemplitesse.
Head valgalased, põnevat saabuvat kunstikuud!
Ülevi Eljand
arhitekt
Kunsti on ikka vähe, eriti väikelinnades. Valga kunstikuu on ilus traditsioon. Algul oli ta kohalike loovinimeste loominguline pidupäev. Kuivõrd mul endal on ERKI haridus ja palju kunstnikest sõpru ning tuttavaid, oli kerge siia tuua parimat Eesti professionaalset kunsti - maali, graafikat, ehtekunsti, skulptuuri, keraamikat, tekstiili. Ise algatasin koos Heiki Kongiga puuskulptuuride sümpoosionide traditsiooni, mis on kestnud pikki aastatid. Linnaarhitektina oli võimalik linnaruumi paigutada huvitavaid monumentaalskulptuure. Ma olen ikka seda meelt, et linnapildi atraktiivsus otsustab selle, kas inimesed tahavad selles linnas elada, kas siia tulevad tööle loomingulised inimesed, kas turistidel on siin õdus ja huvitav ning see omakorda määrab linna majandusliku edukuse.
Varje Schmidt
sõnakunstiringi juhendaja
Kunsti puudutus võib olla vaikne ja õrn, kuid tema mõju ulatub sügavale sisemusse ja kaugele avarusse. Hea, et Valga ajaarvamises on kolmeteistkümnes kuu - kunstikuu. See on kuu, mis liigub paralleelselt meie värvilise ja vihmamärja sügisega ning ei jäta kedagi külmaks. Ehk just sellepärast sobibki kunstikuu kõige paremini suvejärgsesse aega: ka maailm hakkab maalima ja valgus vormima ja loodus lootma, et pikal rahulikul talveajal saabub inimestesse rahu ning aeg kunsti nautida.
Henn Soopalu
kunstnik, kunstnike liidu liige
Kunstikuu korraldamise traditsioon on väga ilus, olen tänulik korraldajatele, et Valga linnas on suudetud seda elus hoida nii pikkade aastate vältel. Mul on hea meel, et juurde on tulnud palju huvitavate mõtetega loomingulisi inimesi. Ise olen oma töödega jõudumööda 22 aasta kõigil näitustel osalenud.
Loominguga on ikka nii, et ideest võib valmis töö saada kahe tunniga, kahe päevaga või mitme aastaga. Kui idee ei ole veel päris küps, on raske esimene joon või värvilaik paberile saada, vahel võib esialgu kavandatust välja tulla hoopis midagi muud. Tänavu saab minu töid näha nii kultuuri- ja huvialakeskuse kui ka muuseumi näitusel.
Raivo Behrsin
bändide „No Fun" ja „Brain Drain" vokaal
Alates 20. sajandi teisest poolest on kunsti mõiste väga häguseks muutunud. Kunst on väljunud traditsioonilistest piiridest ja raamidest. Tänapäeval pole enam võimalik öelda, mis on kunst või millega kunstnik peaks tegelema. Kunsti võib teha igaüks, kes ise arvab, et ta seda teeb. Kunsti defineerimisel puudub üksmeel nii kriitikute kui ka kunstiajaloolaste hulgas.
Pärast seda, kui Andy Warhol 1964. aastal eksponeeris näitusel nõudepesukäsnade „Brillo" karpe, saab enamvähem ükskõikmida nimetada ka kunstiks. Kõik sõltub tähendusest ja kontekstist. Kui pakendikastid tuua ära laost või poeriiulitelt ning asetada need näitusesaali, võib väljapanekust saada ahhetamapanev meistriteos. Aga kas või millistel tingimustel see ikkagi juhtub? Kas lõuendile valatud värv või purki lastud fekaalid muutuvad automaatselt kunstiteoseks või on selleks veel midagi vaja? Kui poliitikast ja seemnemeestest on süda paha, kas see on kunst või tervisehäire? Head nuputamist!
