Matkati Auvere ajaloos

Traditsiooniliselt on septembris ette võetud retk Vaivara valla sees, et kodupaiga olevikust ja minevikust teadmisi juurde saada. Võib-olla on mäletajaid, et eelnevatel aastatel on käidud põhjarannikut pidi tsaariaegsetes suvituspaikades Udrias, Merikülas kui ka Perjatsis.

Sel aastal pöörasime pilgud lõunasse, et avastada juurde Auvere kandi radu ja lugusid. Täna on Auvere külas 22 elanikku, 1835. aastal, perekonnanimede saamise ajal oli elanikke lausa 218. Inimesi on siin vähe ja majadki suures sõjas otsa saanud. Auvere raudteejaam näeb vanadel postkaartidel väga uhke välja, tänaseks on Auvere kui rongipeatus likvideeritud. Pole kunagi eksisteerinud poode, rahvamaja ega meiereid. Auvere mõisahoonete varemete  juurde saab prügihunnikute vahelt ja tänast pilti ei tee suursugusemaks ka fakt, et Auvere oli üks esimesi mõisaid, mille eestlased enesele ostsid. Juhtus see 1878. aastal, kui Jüri Tamm ja Mihkel Zimmerman 110 tuhat rubla välja käisid.

Aga sada aastat varem sündis siin mõisavalitseja pojana veel üks tähtis, kuid vähetuntud eestlane -Carl Friedrich Tenner, kellest sai kindralleitnant, geodeet, astronoom ning Peterburi Teaduste Akadeemia auliige. Tenner oli Venemaa teadusliku geodeesija rajajaid ning tema tähelepanuväärseimaks teoks on Doonau ja Põhja-Jäämere vahelise meridiaankaare mahamärkimine.

Sõjaajaloo huvilised teavad aga kindlasti nn Auvere platsdarmi lahinguid 1944. aastast.

Kokku kestsid lahingud Auvere platsdarmil veebruarist juulini. Ägedam lahingutegevus, mida iseloomustas mõlema võitluspoole suur aktiivsus, toimus veebruarist aprillini. Kevad-talviseid lahinguid võib jagada üldiselt kahte perioodi. Esimesel perioodil tungis peale Punaarmee, kes üritas ümber piirata armeegrupi Narva kooseisus võidelnud SS-i III Germaani soomuskorpust. Teisel perioodil alustas Saksa pool vasturünnakuid Auvere sillapeale, eesmärgiga see algul kokku suruda ja hiljem likvideerida, et taastada rindejoon piki Narva jõge. Märtsis ja aprillis õnnestus aga sakslastel omi positsioone Auvere võitlusruumis märgatavalt parandada. Sakslased saavutasid edu kolme suurema vastupealetungiga, mille tulemusena pressiti Auvere platsdarm märgatavalt kokku ja suruti sohu, kust Punaarmeel ei õnnestunudki enam välja murda.

Meie kõndisime neil lahinguradadel ja tulime välja hävinud kirikukülas. Kuna seltskonnaga oli liitunud ka päris sõjaväelasi, siis lisasid retkele vürtsi militaristide ja muuseumitöötaja Tõnise dialoogid. Näiteks saime aimu, kus oli „läänekõrv", aga kas teie üldse teate, millega tegu? Peale teadmiste, mille jagamise juures oli Tõnis Tolpats suur tegur, oli see üks mõnus jalutuskäik hea kambaga. Tänud teile!