Kalevipoeg käis reisil

Saime sellel aastal raha Keskkonnainvesteeringute Keskuselt ja nii vőisime me 18. juulil asuda lasteaiaga avastama Jőgeva- ja Pőlvamaad. Suured kahtlused olid ilma suhtes, sest Koigist saatis meid ära üks korralik vihmasabin. Őnneks ei tulnud see meiega kaasa ja meie esimene peatuspaik oli Pőltsamaal Kündva Kalevipoja juures. Rääkisime Kalevipoja hobuse saamise lugu ja tegime ühise pildi. Nüüd on nii mőnelgi lapsel hea vaadata, kui palju ta viimase viie aastaga suuremaks on sirgunud.

Peale Vana-Kuustet keerasime varsti Postiteele, mis juba vanasti Tartust Vőrru viis. Bussis läks kohe rőőmsalt kihevile, sest tee viis mäest üles ja alla ning vőttis tasase maa rahval kőhus veidi őőnsaks.

Pőlva Talurahvamuuseumis Karilatsis ootas meid muuseumitöötaja, et hakata koos meiega muinasjutte otsima.  Esimene muinasjutt oli sepast, kes kuninga käest koti kulda sai. See algas vana maja köögis lambivalgel,  meie valikul osalesid selles ruumis olevad vanad asjad ja  muinasjutu lőpp oli  kambris.

Käisime ka Pőlvamaa maketil, mis on maakonna tuhandekordne vähendus. Maapinnale on märgitud kruusa- ja asfaltteed, raudtee, jőed, järved ja asulad. Maakonna koolilapsed on valmistanud maketile nende kodupaiga tähtsamad hooned. Väikesekasvulised kuused ja kased tähistavad Pőlvamaa arvukaid metsi. Saime teada, kust arvatakse nimi Pőlva tulevat.

Teine muinasjutt Vanapaganast ja vaeslapsest ootas meid koolimaja aidatrepil ja ka selles said lapsed osaleda. Vaeslaps sai rahvariided selga ja meie teada, millised on särk, seelik, vöö, rätik, pärg, sőlg ja pastlad

Palojärve ääres oli meil plaanis piknik. Palojärv on ümbruskonnas hinnatud ujumiskoht ja nii saime ka meie rannamőnusid nautida. Piknikupaigal oli seekord ka puud ja lőkkekoht ning üsna varsti rőőmustas meid lőbusalt praksuv lőke. Pärast  piknikku pakkus männimets meile magustoiduks mustikaid.

Tee remont ei lubanud meid Kalevipojaga seotud Tuulemäele Vastse-Kuustes. Seepärast hakkasime otsima Kalevipoegade kive Saadjärve ääres. Leidsime küll kaardi järve lőunatipus, kuhu kivid märgitud, aga ühtegi silti meid tee ääres ei juhatanud. Juba viis tee meid Saadjärvest hoopistükkis eemale. Elistvere loomapargis oli valmis saanud peamaja, mille teisel korrusel on looduse őppeklass. Karu Karoliine tuli meid aia äärde tervitama, oravad ja üks väike rebane mängisid. Teised loomad tegid lőunauinakut, mis oli tegelikult päris hea, sest tänu sellele őnnestus meil seekord ka ilveseid näha.

Pärast ekskursiooni jäi aga süda natuke kribelema, sest olime lootnud „Meie raamatut Kalevipojast" täiendada uute lugudega ja piltidega nendega seotud pai-kadest. See kribelemine tekitas lőpuks inimlikku huvi, et kui raske nende paikade leidmine siis ikka olla vőib? Seepärast viis augustikuus väike „ekskursioonikene" mind Kalevipoja paikadesse tagasi.

Pőlva tee oli vahepeal ära remonditud ja Tuulemäe Vastse-Kuustes leidsin üsna vähese otsimise peale üles. Hullem oli lugu Saadjärve ääres, sest kaardist polnud ka seekord  isegi tähelepanelikuma vaatlemise järel suuremat abi. Tasaselt tibutav vihm oli juba üsna padukaks muutunud. Loobusime isetegevusest ja küsisime kohalikelt teed. Minu üllatuseks  ei teadnud ka nemad neid paari kilomeetri raadiuses asuvaid paiku. Pika mőtlemise peale siiski meenus pereemale, et üks kivi (noorema venna kivi) on kellegi heinamaal kuskil jah. Siis aga tuli pere noortele meelde, et liivarannas on ka üks suur kivi. Siit őnnestuski üles leida keskmise venna kivi. Kalevipoja raamat ütleb: pool sellest on vees varjul ja pool kuival maal, tegelikult oli kivi lainetest vähemalt kümne meetri kaugusel. Reisijuht ütleb: kivi on väikese sauna suurune, tegelikult on aeg ka kivi suurust vähendanud.

Igatahes on nüüd puudujäänud pildid olemas. Ilmanädala Tuulepäeval lavastasime Suurte siilide rühma lastega loo Tuulenőia ja Kalevipoja toimetustest Tuulemäel.

Tänan kőiki ekskursioonil osalejaid, tänan lapsevanemaid ja vanavanemaid abi eest ja Keskkonnainvesteeringute Keskust rahalise toetuse eest.