Veri on paksem kui vesi
Soome-ugri luterlike vaimulike konverentsi on peetud juba alates 1937.aastast. Läbi keeruliste aegade on konverentsi toimumise sagedus olnud muutlik.
Nii on õnnestunud 75 aasta jooksul korraldada vaid 12 konverentsi ja just viimase 30 aasta jooksul tihedamini.
Soome ja Ungari luterlased leidsid aeg-ajalt võimalusi ka nõukogude ajal stipendiaate ehk noori usuteaduse õppureid vahetada. Nii võisid mitu ungarlast ka konverentsil omavahelises suhtluses kasutada soome keelt.
Ettekanded olid juba eelnevalt tõlgitud ja trükituna kätte jagatud igale saadikule tema emakeeles. Kohapeal tekkivaid arutlusi tõlgiti suuliselt. Tõlkide hulgast silmapaistvaim oli ungarlanna Kinga Marjatta Pap, kes valdab ka eesti ja soome keelt.
Ettekanded andsid ülevaate soomeugri konverentsi ajaloost ja meie kirikute olukorrast tänapäeval ning püüdsid aimata tuleviku arengu suundi. Võiks arvata, et Venemaal on luterlastel kõige raskem olukord. Samuti on seal väikerahvastel raske säilitada oma identiteeti, keelt ja kultuuri.
Ometi oskavad seal luterlased pakkuda ühiskonnale midagi uut ja värskendavat, ergutamaks rahvast usuliselt ja kultuuriliselt. Näiteks on keset Venemaad Mordva Vabariigi pealinna Saranski luterlikus kirikus noorterühm, kes käib lastekodus etendusi mängimas, juhtides laste tähelepanu võimalustele, mida elu pakub.
Võiks arvata, et Soomes elab traditsiooniline luterlus jõulist elu, aga meile tuttavad kaasaja rõõmud ja mured esitavad sealselegi kirikule väljakutseid.
Heaoluühiskonnas peetakse tähtsaimaks ülesandeks tarbida ja töötada, et kasvatada majanduskasvu. Inimsuhted aga nõrgenevad, muutuvad pinnapealseks, inimlikud väärtused kaotavad tähtsuse.
Ungaris on luterlik kirik vähemuses katoliku ja kalvinistliku kiriku kõrval, samuti Rumeenias õigeusu kiriku kõrval. Luterlikud kogudused paiknevad hajali üle nende maade. Vähemuskogukonnana tegutsemine nõuab suuremaid pingutusi, samuti avatust suhtlemaks teiste kristlike kirikutega enda kõrval.
Aga läbi pingutuste ja ebamugavate olukordade kasvatab Jumal oma kirikut ja oma taevariiki ja kannab oma õnnistust just kindlamini edasi.
Konverentsi pealkiri oli „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti". Kirik peab jääma ustavaks oma Issandale ja usutunnistusele, sest sel moel ongi kirik seisnud nii kaua. Samas me usume elavasse Issandasse ja oleme avatud osalema muutuva ühiskonna aruteludes, tähtsustades inimeste vaimulikke, hingelisi ja olmelisi vajadusi. Konverents vältas Tartus 26. septembri õhtust 29. septembri lõunani.
Nende päevade jooksul jätkus aega vabaks suhtlemiseks rahvusvaheliste külalistega. Jätkus aega jagada osadust palves, sõnas, armulauas, muusikas ja laulus. Jätkus aega humoorikateks õhtuprogrammideks.
Külalised jõudsid tutvuda Tartu linnaga ekskursiooni käigus. Laupäeva lõuna järel jaotati väliskülalised Eestimaa kogudustesse laiali.
Kaks külalist tulid tutvuma Helme kihelkonnaga. Mordva kogudusest nimega Velmema (tõlkes Kristuse ülestõusmine) tuli meile külla õpetaja Aleksei Aljoškin.
Kui Ingeri kiriku saadikud kasutasid suhtlemiseks vene või inglise keelt, siis Aleksei Aljoškin valdab ka soome keelt. Tema käis meie kandis külas juba neli aastat tagasi, jutlustades Valga misjonipäevadel ning kohtudes meie gümnaasiumis ja Pikasilla algkoolis õpilastega ja Hummuli rahvamajas huvilistega.
Teine külaline oli meil Helmes Helsingi Ülikooli usuteaduskonna 25aastane tudeng Antti Luoma. Tema ülikooli uurimustöö on sellest, kuidas Soome äratusliikumised on aidanud Ingeri kirikut aastatel 1988-1993.
Külalistele meeldis külastada Barclay de Tolly mausoleumi, sest Mordvas teatakse sõjakangelast hästi. Aleksei Aljoškin teadis teooriat, et ka Barclay de Tolly oli luterlane olnud.
Helme ordulinnuse varemed, koopad ja allikas äratasid soome-ugri külalistes mingeid ürgseid pühaduse tundeid. Legendi linnusesse müüritud Annest tuntakse ka Mordvas mõnes kohalikus legendaarses paigas.
Eriti tore oli külalistel viibida meie koguduseliikme sünnipäevapeol. Nad olid südamest tänulikud selle võimaluse eest peoperemehele ja -rahvale. Liigutav oli näha ja kuulda meie väikest rahvast laulmas, tantsimas, pidutsemas meie oma emakeeles, meie oma tavade järgi. Mordvas tehakse tõsiseid pingutusi, et samasugust kultuuriolukorda hoida.
Pühapäeval väljendasid külalised oma mõtteid kirikulistele. Nad kutsusid meid üles valvsuses ja armastuses teenima Jumalat ja ligimest. Et me järgiksime Jeesust kui oma head karjast. Sest Tema ühendab meid üheks õndsaks rahvaks, üle keelte ja rahvuste piiride.
Aga see hea karjane räägib meiega just meie emakeeles ja Ta tuletab meile meelde meie kuuluvust meie rahva hulka. „A vér nem valik vizzé", „Veri on vettä sakeampi" - nii kõlab pealkirjas nimetatud vanasõna ungari ja soome keeles.
Võrrelgem kaht eluandvat ja elukandvat mõistet meie sugulaskeeltes, mis tuletavad meelde meie omavahelist ürgset sidet. Pidagem kalliks Jumala ja meie vanemate antud usku ning elu - meie vaimus, hinges ja ihus.
