Karksi valla teenekad inimesed kanti kultuurikeskuse auraamatusse

„Aitäh" on üks esimesi sõnu, mida väikelapsele õpetatakse. Hiljem see lihtne sõna unustatakse või lausutakse nii kombe pärast või ei tule meeldegi. Ometi vajab igaüks meist tänu. Lihtne „aitäh" või „tänan", kui ta tuleb südamest, muudab halli argipäeva päikselisemaks, tiivustab ja annab soovi veel paremini teha, siis tunned, et oled midagi head teinud mitte iseennast, vaid kaaskondlasi silmas pidades.

Aga tänamine ei tule kergelt. Tänajale tundub, nagu annaks ta midagi endast ära, et järsku paljastub ta hing. Mõnikord mängib siin rolli ka kadedus. Seepärast ei kipu eestlane, kes oma loomult on tagasihoidlik, eriti tänama, või lausutakse midagi moka otsast: „oli kah", „mhmh!", „oli küll tore" vms. Tänu oleks justkui välja pigistatud. Mõnikord ei ole tänamise „järjekord" lihtsalt sinuni jõudnud.

Tõelist tänu ei saagi sõnadesse panna. See on laste rõõmsates silmades, lauljate hääles, aedniku rajatud aias, abivajajale teene osutamises, millegi tegemises kodulinna heaks.

Viiu Lepik

JAAN LAUR - fotograaf ja koduloolane

Jaan Laur on sündinud 16. oktoobril 1927. aastal. Ta on arvukatel fotodel jäädvustanud Karksi valla kultuuriloolisi sündmusi, isikuid, objekte ja loodust. Tema ülesvõtteid on trükitud postkaartidel ja mitmetes väljaannetes.

Jaan on üks 20. septembril 1988. aastal loodud Karksi Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Seltsi eestvedamisel paigaldati mälestuskivid Maie Algkoolile ja torupillimängija Peeter Silla hauaplatsile. Jaan oli tegev ka Balti keti mälestuskivi asetamisel Lilli külasse.

Kultuuri- ja koduloohuvilisena alustas ta koos abilistega Karksi kalmistute plaanide koostamist, mille viis hiljem lõpule Maire Sala ning oli kaastegev Eesti Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamisel Karksi-Nuias.

Ta on aktiivne ühiskonna- ja seltsielus osaleja.

Helve Joon

VIIU LEPIK - õpetaja ja pärimuse kandja

Viiu Lepik (Mägi) on sündinud 9. augustil 1942. aastal Karksi-Nuias teenistujate perekonnas. Tema vanemad, õde ja vend viidi Siberisse, väike Viiu jäi Eestisse sugulaste kasvatada.

Viiu õppis Nuia 7klassilises koolis ja Abja Keskkoolis. 1960. aastal asus ta tööle Nuia Keskkooli vanempioneerijuhina ja samal ajal õppis ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Peagi sai Viiust Nuia Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, samuti ka klassijuhataja.

Ta toimetas kooli almanahhi „Väikeveli", pikki aastaid juhendas õpilaste uurimistöid ja koostas neist kogumiku, õpetas näitlemishuvilisi noori ja lavastas etendusi. 2008. aastal valiti Viiu Lepik Karksi valla aasta õpetajaks.

Peale tööd koolis on Viiu aktiivselt osalenud ka Karksi valla kultuurielus. Ta on tantsinud tantsurühmas „Tantsurõõm", võtnud osa näiteringi tööst, laulnud nais- ja õpetajate ansamblis.

Viiul on sõbralik ja töökas pere: abikaasa Maido ja kaks last. Praegu on Viiu hoolitsev vanaema ja põhitööst prii. Ta laulab naisansamblis „Hõbeniit", juhendab laulunaiste näitetruppe ja koostab esinemiskavadele vahetekste. Viiu on meie mulgikeelne kirjasaat ja. Ta on naiste „Mokalaada" algataja ja läbiviija.

Viiu Lepikul on olnud ning on ka praegu meie kodukoha kultuuriloos õpetaja ja pärimuse kandja suur roll.

Lille ja Rasmus Arraste

SYRLE EESIK - laul on südame keel

Syrle Eesik, see Kuigatsist pärit tüdruk, läks Tallinnasse ja õppis seal õpetajaks, laulmise õpetajaks. Karksi-Nuias on ta elanud ja töötanud 33 aastat. Siin on ta oma teise kodu rajanud (esimene oli Järvakandis).

Syrlel on justkui kaks poolt. Hea emana on ta pakkunud perekonda ja vanematearmastust kahele lapsele, koos abikaasa Jüriga ehitanud üles Einula talu, kus silma rõõmustavad lilled, lilled, lilled. Siin on igal sammul näha hoolt ja armastust. Teine pool on muusikaarmastus.

Sajad ja sajad laululapsed võivad tänutundes mõelda oma lauluõpetajale, kes on neid viinud laulupidudele, kontsertidele, ärgitanud laulma vabariiklikes koorides, õpetanud lugu pidama laulukeelest. Tuntud laulupedagoog, Tallinna Linnateatri muusikaala juhataja Riina Roose on öelnud: „Minul endal oli Järvakandis imeline õpetaja Syrle Eesik, olen alles hiljem aru saanud, milline eeskuju ta mulle oli. Meie koolis laulsid absoluutselt kõik lapsed koorides. Lauluõpetaja ülesanne on kõik lapsukesed laulma panna."

Seda lauluõpetaja ametit on ta Nuia koolis pidanud samuti 33 aastat. Õpetajana on Syrle ikka mõelnud, katsetanud ja uurinud, kuidas paremini teha, kuidas uusi meetodeid rakendada, kuidas ka viimane „väänik" laulma panna. Ega asjata ole Syrle Eesikule omistatud õpetaja- metoodiku ametijärk. Aastaid on ta õpetanud naisansambleid. Mõtleme tänutundes, et võime käia lauluproovides, tunda rõõmu ühistest lihtsatest ettevõtmistest, olgu selleks siis esinemine, matk või sünnipäevapidu. Syrle ei oska öelda EI. Kui vaja, siis teeme ära!

Lustakus ja rõõmus meel, mõni vahva anekdoot või lõbus juhtum nakatab lauljaid ja loob teotahtelise õhkkonna.

Arvame, et lõpuks on ta ära teeninud üldsuse tänu. Sügav kummardus õpetaja Syrle Eesikule.

Viiu Lepik

MARET PUGAL

Maret Pugal on sündinud 22. aprillil 1952. aastal Ida-Virumaal. Kooliteed alustas ta Kohtla-Järvel, aga tõelised teadmised omandas Narva ainukeses eestikeelses koolis, mille lõpetas 1970. aastal. Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetas Maret 1974. aastal ja asus tööle Tallinna 54. Keskkooli algklasside õpetajana. Alates 1975. aastast töötab Maret Karksi-Nuias õpetajana. Aastatel 2000-2002 täiendas Maret oma teadmisi ja õpetab nüüd August Kitzbergi nim Gümnaasiumis 5.-6. klassidele eesti keelt ja ajalugu.

Tantsima hakkas Maret juba algklassides. 1968. aasta tantsupidu oli esimene, millest ta osa võttis. Ta on osalenud koolinoorte pidudel, üliõpilaspeol Riias, „Tantsurõõmu" tantsijana üldtantsupidudel ja folkloorifestivalil „Baltica" nii meil kui ka mujal. 10 aastat oli Maret „Tantsurõõmu" rühmavanem - kirjutas kroonikat, tegi igale sünnipäevalapsele oma laulu, korraldas ringreise Eesti kaunimatesse paikadesse. 2005. aastal hakkas tegutsema seltskonnatantsuklubi „LIPSI", mille töös on Maret osalenud esimesest päevast peale.

Ta on klubi president ja organiseerinud klubidevahelisi tantsuvõistlusi. Maret ise ütleb nii: „Suurt rõõmu valmistab töötamine koolinoortega, kes soovivad omandada algtõdesid seltskonnatantsust.

Mina olen oma abikaasa „assistendina" tegutsenud 3 aastat. Ma pole kunagi kuulunud kiiresti õppijate ja silmapaistvate tantsijate hulka, kuid ma olen teinud seda rõõmu ning südamega. Mulle meeldib tantsida ja ma armastan tantsu."

Anneli Arraste ja Ilme Sõna
Seltskonnatantsuklubi „Lipsi"

LUULE VEEVO (19.07.1927-11.07.1994)

Luule Veevo sündis Viljandis, kus algas tema koolitee ja algasid muusikaõpingud Viljandi Lastemuusikakoolis. Pedagoogilise hariduse omandas Luule Haapsalu Pedagoogilises Koolis.

1953. a asus Luule Veevo tööle õpetajana Peraküla koolis ja sellest ajast oli ta kogu aeg seotud ka Lilli küla kultuurieluga.

Ta on olnud ringide juhendaja, rahvamaja juhataja ja kultuurimaja kunstiline juht. Tema tegemised ulatusid ka Nuia, kus ta oli kultuurimaja segakoori ja Nuia EPT naiskoori juht.

Igal nädalal tuli tal hilisõhtul pärast kooriproovi teha 18 km jalgsimatk tagasi koju Perakülla. Lisaks 16aastasele pedagoogitööle Peraküla koolis oli Luule ka Nuia lastepäevakodu muusikakasvataja.

Tema annet, oskusi ja elurõõmu jagus nii väikestele kui suurtele. Luule humoorikad ja südamlikud juubelialbumid on paljudes kodudes. 1986. aastal pani Luule kokku Peraküla kooli ja Lilli kultuurielu ajaloo. Luule Veevo on loonud arvukalt luuletusi ja üle 40 laulu lastele ja täiskasvanutele.

 „Vaata, maantee keerab
metsatuka taha.
Seal on sirelites maja,
väike aed ..."

 (Luule Veevo „Kodu", mida laulsid mitmed kodukandi ansamblid)

Hille Muska