Kiri sõbrale: inimene vajab ikka veel teist inimest enda kõrvale
Vaatamata kellaaja muutmisele, näitab sügis järjekindlalt oma heitlikku iseloomu. Kord särab kogu päeva päike ja kaskede kollased lehed sädelevad kui kuld, taustaks juba üsnagi raagus mets. Järgneb sombune, soe ja niiske päev. Siis on äkki sajud platsis ja pole välistatud, et sabistab alla talvisematki ollust. Mäletan juba lapseeast, et õige sügis tundus siis käes olevat, kui kureparved taevalaotuses kluugutama hakkasid. Minu arust on sel sügisel eriti vähe rändlinnuparvi näha olnud. Kas nad alles kogunevad või lahkusid nad tavatult vara, et ei osanud tähelegi panna?
Mulle on sügis alati meeldinud! Tüütud putukad ja roomajad poevad peitu, õhtune aeg venib tasapisi pikemaks ja tubased tööd tõusevad enam ausse. Üks minu hea tuttav ütles küll, et sügis võiks üldse olemata olla, et siis ei tea, mida oma ajaga peale hakata. Pakkusin välja, et tänapäeval toob internet koju ürituste reklaamid ja isegi kutsed osalemiseks potsatavad kohale elektrooniliselt. Ainult vali! Ta vastas seepeale, et nii see inimene laisaks ja ükskõikseks muutubki, sest kõigist toimunud sündmustest saab ülevaate ju sealtsamast internetist. Vaatad fotosid, loed tekste ja oleksid nagu ise kohal käinud, emotsioonid käes!
Ma julgen siiski arvata, et inimene vajab ikka veel teist inimest enda kõrvale ja vahetut silmast silma suhtlemist. Võib-olla igaühele ei sobi suur rahvahulk ja lärmakad koosviibimised, aga valikuvõimalusi jagub palju. Ennast kramplikult midagi tegema sundides, on tulemus juba eos hukule määratud. Tean aga sõpruskondi, kus käiakse koos väikese seltskonnaga vaheldumisi üksteise kodudes. Vesteldakse uutest raamatutest, toimunud reisidest, maitstakse enda valmistatud hoidiseid ja jagatakse retsepte, toimetatakse palju muudki. Maainimesele, kellel ei jätku tihtipeale ressursse ega vahendeid sõita meelelahutust linna otsima, on selline "pereklubi" variant üks parimaid. Ja kas on vaja, et igal kokkusaamisel oleks ilmtingimata kasvatuslik või hariv eesmärk? Kui tuntakse ühtekuuluvust ja koosolemise rõõmu, siis ongi maailm inimesele juba palju parem paik. Tuleb lihtsalt iseendaga natuke vaeva näha ja leida see tegevus, mis tundub õige ja hea olevat. Lugesin kusagilt sellist sügavmõttelist ütlust, et "iga eelneva põlvkonna lagi on järgmise põlvkonna põrand". Kuigi see on kirjas ühes vaimulikus tekstis, laieneb mõte meie kõigi elude kohta. Ja on ju inimkond algusest peale teadnud, et kõigest, mida korda saadame, jätame jälje oma järeltulijatele...
Ühe ilusa jälje, mida ma üldse ennem tähele polnud pannud, leidsin hiljuti raamatukokku minnes. Tee äärde on istutatud puuderida, mille juures sildikesed Tori kooli õpetajate nimedega. Teadagi, iga õpetaja jätab oma tööga niigi aukartust äratava jälje, aga need puud seal jagavad teavet ka inimestele, kes ei ole Tori koolis käinud. Ja nagu ma hiljem kuulsin, siis on iga puu istutaja vähemalt kümme aastat meie vallas kooliõpetaja olnud.
Mind rõõmustas väga uudis, et Kaidi astub julgelt mitmete teiste pühapäevakooli õpetajate jälgedes ja soovib, et laste tee pühakotta ei rohtuks. Võib-olla oleksin pidanud just siin "laest ja põrandast" kirjutama!? Igatahes mahtugu selle kõrgusesse pürgiva lae alla palju armastust ja üksteisest hoolimist!
Hingedeaeg toob alati kaasa selliseid küsimusi, mis puudutavad inimese eksisteerimist üldse. Kas me oleme siin maa peal kõik ühed rändavad ja otsivad hinged? Kus on siis lahkunud hinged? Kes on need, keda peetakse sugulashingedeks? Olen kuulnud palju ka sellist arvamust, et meie - miks? kas? kus? - küsimused ei maksa sageli midagi. Neile lihtsalt ei ole vastuseid ja ei peagi olema. Ometi küsimused tulevad! Ma ei istu tundide kaupa televiisori ees, aga kolmapäeva õhtul olen küll sinna lausa naelutatud, sest siis on eetris "Meie aasta Siberis". Ma ei taha saatele reklaami teha, aga samas sooviksin küll, et ka sina, armas sõber, seda vaataksid! Tunnen, et juba ammu pole ükski teine saade mulle nii palju positiivseid emotsioone andnud ja samas ka küsimusi tõstatanud. Vaadates seda perekonda seal kaugel Siberis, turgatab pähe mõte, et miks küll elab inimene ise oma elu siin heaolu ühiskonnas aina keerulisemaks? Meie esivanematel ei olnud tarku raamatuid ega arvuteid, kust igal elujuhtumil sõrmega järge ajades hakkama saadi. Usaldati iseenda ja kaasinimeste elukogemust - usaldati Jumala poolt antut! Kui näen kaadreid inimestest, kes on otsustanud lihtsa ja loomuliku eluviisi kasuks, olles ise hakkajaid ja mitte allaandvad, siis tahtmatult muutub midagi ka endas. Huvitav on just see, et viimasel ajal olen kuulnud mitmete noorte inimeste omavahelist jutuajamist, et tahaks ka sellist lihtsat elu, kus ei peaks kogu aeg kellelegi tõestama kui hea ma olen (seda arvatavasti mitte südameheadust silmas pidades!). Samas loen igapäev uudiseid, kui palju meie noori on sel aastalgi maailma mööda laiali sõitnud. Küllap on siis teadmatus - mida ma tegelikult tahan ja vajan - nii ääretult suureks läinud! Arvan, et meie maailmas, kus üha enam hüvesid kokku kraabitakse ja sealjuures järjest suureneb rahulolematus (vingume ja kritiseerime, justkui meil ei oleks enam midagi hästi ja kõik inimesedki on halvad), peaks iga inimene esitama endale aegajalt küsimusi ja andma neile küsimustele ka enda jaoks ausaid vastuseid. Et oma eluga edasi minna! Sündis minugi peas seda saadet vaadates küsimus: kui mul oleks ainult kaks valikut - kas elada kusagil maailmalinna pilvelõhkujas või kusagil algelise elukorraldusega looduslähedases Siberi külakeses - siis kumma valiksin? Ma ei kirjuta sulle oma vastust, sest see on minu aastatepikkuses kirjavahetuses sinuga, armas sõber, ammugi selge. Aga millise valiku teeksid sina? Mõtlemisainet vaikseks hingedeajaks!
Kord jõuab aga see kurblik ja pime sügisaeg punkti, et tuleb tasapisi jõulueelsele koristamisele pühenduma hakata. Ega ju advendiaeg enam mägede taga ole! Vähemalt kaks korda aastas - kevadel ja enne jõule - on mõnus üks põhjalik suurpuhastus ette võtta. Võib-olla jäi mulle kõrvu sellest saatest või lugesin kusagilt, et kui inimene armastab puhtust ja loob enese ümber korda, siis näitab see tema sisemist korrastatust! Olgu siis selle tarkuseteraga kuidas on, üks on aga kindel - kõik armastusest ja headusest tulenevad mõtted ning teod tulevad alati meile kasuks!
