Lõuna-Kiili vaimne keskus tehti korda
Vennastekogudusele kuuluvas majas on kohalikud omal algatusel vaimu harinud kõigi riigikordade ajal.
Sel suvel tehti palvemajale põhjalik remont: vahetati katus, parandati ja värviti välisvooder ning asendati alumist palgikorda.
Raha saadi projekti korras Leader-programmist (kokku kulus remondiks 43 811 eurot), omaosaluse lisas Kiili vald.
Majas sees viis kohalik rahvas juba varem talgukorras remonditöid läbi: pandi uus põrand, lagi, seintele sisevooder, uued küttekolded. Kõike tehti palvemajas nii, nagu seda on tehtud sealkandis viimasel paarisajal aastal: oma jõu ja mõistusega, et kohalik kooskäimiskoht säiliks veel aastakümneid.
Mis ühendab kohalikke inimesi, et sealkandis nii kaua asju koos tehtud ja otsustatud on? EELK Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots ja Nabala palvemajas tegevust juhtiv Jaane Lend viivad vastuse andmiseks ajakirjaniku paarisaja aasta taha, kui Nabalasse jõudis vennastekoguduse liikumine.
Meie oma kristlus
Ajalooliselt on vennastekogudus luteri kiriku sisene äratusliikumine, mis Eestisse jõudis 18. sajandi esimeses pooles ning levis plahvatuslikult kiiresti.
Jüri kihelkonnas märgiti esimene koguduse palvemaja väljaspool Tallinnat 1738. aastal. Ka Nabalasse jõudis vennastekoguduse liikumine varem, kui esimene palvemaja 1828. aastal rajati.
"Nad olid nagu sool, mis on nüüdseks supi sisse hajunud ning mida pole enam võimalik välja võtta ja öelda, et see tegi supi maitsvaks," toob Tanel Ots võrdluse vennastekoguduse olulisuse ilmestamiseks eestlaste jaoks. Ta läheb veel kaugemale ja väidab, et poleks toimunud ei esimest üldlaulupidu ega olnud ärkamisaega, kui vennastekoguduse palvemajades poleks välja arenenud mitmehäälne koorilaul ja tekkinud pasunaning keelpillikoorid. "Väikestes külades oli tänu neile uskumatult paks kultuurikiht," märgib Ots.
Vennastekoguduse moodustasid kohalikud inimesed. Liikumist ei toetanud ei kohalik mõisnik ega kirik. "Tegu polnud organisatsiooni, vaid vaimse liikumisega, mille eesotsas olid taluperemehed," räägib Ots.
"Tegemist on Eesti oma kristlusega, mida ei toetatud intsitutsionaalselt ning mis ei olnud seetõttu ülalt alla, vaid alt üles liikumine."
Paekna külla ehitati esimene palvemaja 1828. aastal. Pea sada aastat hiljem, aastal 1926, pandi püsti uus maja, mis seisab tänaseni. Palvemaja ehitati kohalike poolt algusest lõpuni oma jõududega. Jaane Lend räägib, et taluperemeeste vahel oli ära jagatud, kes andis palgid, kes palke vedas, kes ehitasid. Ka edaspidist tegevust vedasid nemad: Tanel Otsa sõnul tegelesid kohalikud mehed ka ristimise ja matmise toimingutega, tegid lastele-noortele pühapäevakooli ja õpetasid pille mängima. "Nad olid justkui väikesed kirikuõpetajad siin kohapeal," märgib ta.
Kogu vennastekoguduse liikumine keelustati Eestis pärast Teist maailmasõda. N-ö põrandaaluses vormis tegevus siiski jätkus. Paljud palvemajad (neid oli üle Eesti paarsada) võeti nõukogude võimu poolt ära ning neid on praegu tegutsevatena alles vaid kümmekond.
"Nabalas tegutseti palvemajas ka nõukogude võimu ajal edasi. Maja hoiti korras, näiteks vahetati ära katus," räägib Tanel Ots. "See on üks paremini hoitud palvemaju Eestis. Inimesed hoolitsesid selle maja eest, kuigi see oli tol ajal ohtlik." Ka Jüri kirikus olid just Nabala inimesed need, kes suure osa kirikulistest moodustasid, ja nii on see tänapäevani.
"Nõukogude ajal olid Nabalast juhatuse esimehed, need julged mehed, kes Jüri kiriku majandusasju ajasid," märgib Ots. "Et riik üritas kõiksugu maksudega kirikut välja suretada, siis need vaprad mehed maksid oma taskust kõik kinni ja säilitasid nii pühakojad." Nabalas säilis tema sõnul ka sel ajal soosiv suhtumine kiriku ja ristiusu suhtes.
Uus aeg
Nüüd, mil kohalik palvemaja taas korda tehtud, käib Lõuna- Kiili rahvas endiselt majas.
Reedeti kohtutakse, et arutada mõne Piiblist võetud teema üle ning sõnastada oma mured ja rõõmud. Ja kogunevad just nooremad inimesed. Iga kuu neljandal pühapäeval kogunetakse palvemaja väikses saalis.
"Inimeste usuvajadus pole kuhugi kadunud," nendib Jaane Lend. "Aja möödudes on hakatud lihtsalt teisi asju uskuma - horoskoope, selgeltnägijaid.
Aga see ei toida." Tanel Otsa sõnul tullakse ka tänapäeval palvemajja vabatahtlikult ning uksed on kõigile avatud. "Meil pole kaasajal palju võimalusi, kus tulla kokku kohalikega, et sõnastada enda jaoks olulist ja tekkinud küsimusi. Võib-olla vaid baaris purjus peaga," ütleb ta. "Mulle meeldib, kuidas toonased talumehed tundsid selle ära ja ehitasid need palvemajad. See oli õppimine ja harjutamine, kuidas iseseisvalt, ilma kiriku ja mõisa abita, olla ja maailma enda jaoks mõtestada."
______________________________
Nabala palvemaja
Esimene palvemaja ehitati Paekna külla aastal 1828. Vennastekoguduse liikumine jõudis piirkonda varem.
Uus palvemaja ehitati aastal 1926. Paar aastat hiljem kinkis üks kohalik taluperemees palvemajale oreli, mis on töökorras tänapäevani.
Nõukogude võim keelustas vennastekoguduse liikumise. Nabala palvemaja tegutses siis Jüri koguduse abikirikuna.
Kuigi vennastekoguduse liikumine oli keelustatud, jätkus see nõukogude ajal Nabala piirkonnas n-ö põrandaaluse liikumisena. Kohalikud toetasid tol ajal ka Jüri kirikut.
Palju hullemini läks paljudel palvemajadel üle Eesti, mis nõukogude võimu poolt ära võeti ning on nüüdseks hävinud. Kaasajal on tegutsevaid palvemaju Eesti alles vaid kümmekond, kui veel 150 aastat tagasi oli neid paarsada.
Peale vennastekoguduse kasutab Nabala palvemaja ka Kiili vald, mis rendib ruume kohaliku kunstiringi tarbeks.
