Lapse kasvatamine: Jaapani hikikomoorid ja mida meil on sellest õppida?

Mõni aasta tagasi ilmus Saksamaal üld­sust raputanud raamat - M. Winterhoff „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?" (eesti keeles 2010).

Autor on tõepoolest keset igapäevast reaalsust elav mees, nimelt töötab ta laste ja noorte psühhiaatrina. Ta analüüsib, mis on viimastel aastatel koolides ja ühiskon­nas laiemalt toimunud, miks on nii palju­del lastel õppimis-ja käitumishäired. Toi­muvat seletab ta jaapani hikikomooride näitele tuginedes. Nimelt on hikikomoo­rid Jaapanis elavad noored inimesed, kes on kasvanud „piirideta". Vanemad ei ole neile olnud autoriteediks ja sama on toi­munud õpetajatega. Ära on jäänud auto­riteedi kehtestamine vanemate poolt, lap­sele pole „peegeldatud", mis on hea, mis halb, peatähelepanu on olnud teadmiste andmisel, mitte iseloomu kujunemisel. Kas­vades on need noored veetnud enamuse ajast arvuti taga istudes. Hikikomoorid on tänaseks täiskasvanud - väga egoist­likud, enesekesksed, neile ei meeldi suht­lemine, välistatud on hoolimine teistest. Nad elavad suhteliselt isoleeritult, ei suu­da teha tööd, mis nõuab pingutust, aeg­ajalt esineb neil viha-ja agressioonipurs­keid, kui midagi pole nii, nagu nad taha­vad. Hikikomoore on Jaapanis üle mil­joni...

Raamatu autor on realistlik - see on ka meie tulevik. Samas annab raamat hea ülevaate, miks lapsed võivad sellisteks kujuneda ja kuidas seda ennetada.

Laps peab aru saama (soovitavalt 10. elukuust), et siin maailmas on piirid ja kõik, mida ta tahab, pole lubatud. On mõ­ned asjad, mille kohta vanemad ütlevad kindlalt „ei". Väga oluline on aeg pärast 18. elukuud. Kui nüüd laps saab kisa või jonniga kõik, mida ta tahab, siis tema psüühika areng seiskub. Temas kinnistub arusaam, et ta on siin maailmas boss.

Sellist suhtumist soodustatakse ümber­ringi päris palju ja tulemuseks on tõsised kooliraskused. Sest lapses on kujunenud arusaam maailmast, kus täiskasvanud on tema käsutäitjad ja meelelahutajad. Laps vajab vanemat ja õpetajat, kes reageerib, kui laps käitub halvasti. Nii õpib laps oma tundeid peegeldama ja temas kinnistub arusaam, mis on hea, mis halb.

Täna oleme me Eestis jõudnud olukor­da, et näiteks Tallinnas on lasteaedu, kus on tõsiseks probleemiks väikeste laste vä­givald. Need on sellised lasteaiad, kus eriti ei reageerita laste löömistele jne. Kuid see on veel vanus, kus annab nih­kes psüühikat korrastada. Seepärast on osades lasteaedades hakatud halvastikäi­tuvaid lapsi nurka panema ja tulemused ilmnevad pikema aja jooksul kindlasti. Tähtis pole mitte olukorra diagnoosimi­ne, vaid arusaam, et lapsi tuleb kasvata­da. Oluline on muidugi järjekindlus ja kodu koostöö. Väga tähtis on vanemal saada aru, kuidas see väikese lapse psüü­hika kujuneb ja teadmine, et „piiridega" lapsed tunnevad end siin maailmas palju turvalisemalt ja saavad kodust kaasa vun­damendi, et elada õnnelikumat elu.

Seega vajame teadmisi, et mitte kor­rata Jaapani hikikomooride puhul tehtud vigu.