Trepigaleriis avati uus näitus

11. oktoobri õhtupoolikul oli taas meeldiv võimalus kodukoha rahvale tutvustada noort ja andekat fotograafi, meie oma kohalikku inimest, kelleks on Aime Niineste. Kindlasti ei ütle see nimi paljudele meie seast midagi. Kui veel inimest nägupidi tuntaksegi, siis nime järgi mitte alati.

Aga Aime ütleb enda kohta nii: „Tegelikult ma olengi Ida-Virumaa tüdruk. Sündinud- kasvanud ja koolis käinud Kohtla-Järvel. Esimesed mälestused Iisaku kandist on mul varasest koolipõlvest, kui koos perega sai Kurul spordilaagris oldud. Ülikooliaastail viis Tartu buss mind alati läbi Iisaku... Aga pealinna tuled peibutasid. Nii ma elasin ja töötasin kümmekond aastat Tallinnas, kuni ringiga siiakanti tagasi jõudsin. Nüüd 13 aastat hiljem võin ma juba öelda - KODUKOHT IISAKU."

Sellist nime kannab ka Aime fotode näitus. Teades Aimet kui raamatukogu pikaaegset lugejat, olin kursis ka sellega, et ta harrastuseks on fotografeerimine. Nii saigi Aimele tehtud ettepanek tulla välja isikunäitusega meie trepigaleriis. Ja esimene mõte oli tal korraldada näitus Iisaku hoonetest. Aga et ta teeb seda niisuguse entusiasmi ja huviga, oli üllatav.

Näituse tutvustuses kirjutab Aime: „Selle näituse jaoks pilte valides avastasin, et ka 13 aastaga, mil Iisaku mu kodukohaks on olnud, on siin palju muutunud. Nii tekkisidki mul küsimused veel varasemate aegade kohta.

Kus on antud kooliharidust? Missugused poed siin on olnud? Kust on saadud need postimaja punased tellised? Miks on keset alevikku selline kole tühi maja? Jne. Jne."

Aga kust saab sellistele ajaloolise sisuga küsimustele vastused?! Eks ikka meie muuseumist... Sealt meie autor oma vastused ja näituse materjalid ning vanad pildid, uuema aja fotode kõrvale, leidis.

Sest et Aimel on ka kunstnikukätt, seda näeme tema näitusel. Pole need ju lihtsalt fotod, vaid kollaažid, kus piltidel Iisaku hooned erinevatest aegadest ilusasti kokku sobitatud. Lisaks tutvustav ajalooline tekst sinna juurde.

Tulge külastage näitust, saate teiegi teada mis kunagi olnud ja missugune on meie ümbrus praegu. Olen täitsa kindel, et meie seas on isegi Iisaku põliselanikke, kellele nii mõnigi ajalooline fakt tundmata, mis siis rääkida uusasukatest ja meie noortest. Igal juhul on näitus väga põnev ja hariv!

Aitäh, Aime, veelkord sellise pühendumise eest seda näitust ette valmistades. Ja jääme ootama uusi pilte ja väljapanekuid!