Isade kiituseks: laps on pere peegel
Nad hoolitsevad päevast päeva oma pere eest omal vaiksel ja tagasihoidlikul moel. Olgu ta taat, paps, issi või papa - heal isal jagub pere jaoks aega.
Orus elaval Viktor Kaljukivil (29) on isaks olemise staaži viis ja pool aastat. Oma vanuse kohta üsna palju.
"Abikaasa Jekaterinaga oli lapse saamine täiesti planeeritud ja läbi kaalutud otsus - me olime selleks valmis ja leidsime mõlemad, et pole põhjust lapse saamist edasi lükata," räägib Viktor Kaljukivi ja arvab, et just seetõttu ei tekitanud poja Kristjani sünd ka mingeid suuri muutusi.
"Loomulikult tähendab laps peres tõhusamat ajaplaneerimist, et saaksid rahuldatud nii lapse, abikaasa kui ka enda vajadused, kuid mingist ohverdamisest või suurtest loobumistest ma rääkida küll ei saa," on Viktor oma pere elukorraldusega rahul. "Kõik on kinni suhtumises - nagu meie kogemus näitab, võib ka kaheaastase lapsega mõnusa lennureisi ett e võtt a nii, et kogu pere seda naudib."
Siiski mängib lapse heaolu olulistes otsustes põhirolli.
Laps valis kodu
Kose valda kolimine oli otseselt seotud lapse sünniga - senini linnas elanud paar otsis kohta, kus oleks lapsel mõnus ja turvaline kasvada ning kus oleks olemas ja vajalik taristu, lasteaed ja kool. Orus on need kõik olemas, lisaks seltsielu, mis märkimisväärselt aktiivsem kui pealinnas.
"Kindlasti on maal elamisel ka mingid miinused, kuid meie jaoks on plusse selgelt rohkem," sõnab Viktor ja loetleb mõned head küljed: "Laps võib südamerahus ise õues mängida, tal on omad sõbrad, maal saab ta iseseisvamaks, lasteaed, kooli ja huviringid on käe-jala juures."
Oru lasteaed aga ületas suisa Viktori ootused - palju toredaid ettevõtmisi koos vanematega; õpetajad, kes teevad teevad oma tööd südame ja hingega; soojad suhted laste, õpetajate ja lastevanemate vahel. Lasteaia lõpetades ootab aga Kristjanit Oru põhikool.
"Usun, et lapse teadmiste tase ei sõltu koolist, vaid tahtest, ja kui laps hiljem väga tahab, eks siis võib ta kuskile mujale kooli minna, kuid põhikool võiks jääda ikka kodu lähedale," arvab Viktor.
Kaljukivide peres on kombeks palju aega ühiselt veeta. Ja erinevalt suuremast osast perekondadest ei sisusta nende õhtuid telekas ega arvuti.
"Telekat meil ei ole, samuti ei kasuta me kodus internetti ja see on täiesti teadlik otsus.
Ma olen tööl suure osa arvuti ees, milleks seda veel koju tuua?" selgitab Viktor ja möönab, et vaid kord-paar kuus, põnevamate jalgpallimängude ajal, tunneb ta telekast pisut puudust.
See-eest käivad Jekaterina ja Viktor kolmandat aastat Oru rahvatantsurühmas ja nüüd ka naise mahitusel laulukooris.
"Meil on Orus tõeliselt tore seltskond, näiteks tantsijatega korraldame kogu aeg selliseid üritusi, mis meie Tallinnas elavad sõbrad kadedaks teevad," on mees rahul. Lisaks on perel palju sõpru nii kooli- kui ja ülikooliajast, kes sageli Orus külas käivad. Aega jagub Kaljukividel nii perele, hobidele kui sõpradele.
Laps on pere peegel
Vahel on ikka tõeliselt uhke tunne isa olla, tunnistab Viktor. Eriti, kui poeg on lasteaias midagi toredat meisterdanud, midagi saavutanud, millegi vahvaga hakkama saanud Samas usub mees, et vanematel on ka lastelt nii mõndagi õppida, laps toob ka vanemate kehvemad omadused välja.
"Vahel vaatan oma lapse pealt, et kust küll selline iseloomujoon pärit on ja siis taban, et ise käitun ka täpselt samamoodi," jagab oma kogemusi Viktor. "Laps on pere peegeldus ja lapse pealt on kasulik õppida."
