Mare Palgi: mõtisklus ajast

Vana mees tuli üle hulga aastate oma lapsepõlve kodukanti. Kõndis alevi vahel ja otsis pilguga mõnd tuttavat inimest. Kõik vastutulijad olid võõrad ja vana mees tundis end viimaks ka ise võõrana oma sünnikodus.

Pärast läks ta surnuaeda. Seal, lugedes nimesid hauakividelt, tabas teda viimaks rõõmus äratundmine: "Siin te kõik olete, mu armsad sõbrad ja tutt avad!" Kui palju kauneid mälestusi jääb isegi siis, kui kõik kaob!

Olen Kosel olnud viisteist aastat ja nende aastate jooksul on olen saatnud viimsele teele palju mulle endalegi kalliks saanud inimesi. Nende kivisse raiutud nimesid lugedes tuleb mu näole naeratus. Meenutan mõnd päeva minevikust, mõnd üheskoos veedetud hetke, mõnd jagatud sõna, mõnd pilku või käepigistust. Nii mõnegi kohta tean, kus oli tema istumiskoht kirikus. Mul oli au ja rõõm jagada nende inimestega ühist aega. Kallihinnalist aega!

Kui matuserong läheb läbi aleviku, siis on kahju vaadata, et vanad kombed on kaduma läinud. Kõigil on kiire ja omad toimetused toimetada. Tänapäeva inimene peatub pigem siis, kui teab mõnd popstaari või kuulsust möödumas, aga varemalt teati, et matuserongi möödudes tuleb seisatada ja viivuks oma tavapärane kiirustamine jätt a. Nii autoga sõites kui jalgsi kõndides. See on austus elu ja surma vastu. Sellega näitame, et surm ei jäta meid ükskõikseks. Mitte kellegi surm. Mitte kellegi lein.

Elu üks põnevam ja täiesti ett eaimamatu külg on see, kellega me kokku satume oma eluteel. Mõne inimesega kohtume vaid põgusa hetke jooksul, teisega jääme seotuks kogu eluks. Kõigiga me ei sobi ühtviisi hästi (mis on igati loomulik, sest meil on erinevad huvid, erinev iseloom, erinev maitsemeel), aga me kõik mõjutame vastastikku üksteist. Nagu aineosakesed, mis tõmbuvad ja tõukuvad.

Inimene võib mõelda, kelleks ta tahab saada, kus ta tahab elada või töötada, aga üsna raske on mõelda, milline võiks olla see inimene, kellega sa tahaksid kohtuda, saada sõbraks. Ühel päeval ta lihtsalt saadetakse su juurde ja sa võid ta oma ellu lasta või mitte lasta.

Me kõik vajame aega nii omaette olemiseks kui teistega koosolemiseks. Hingedeajal võib süüdata küünla neile, keda me kõrval enam ei ole ja tänutundega meenutada ühiselt veedetud aega. See küünlaleek on sümbol headest sõnadest, mida me enam öelda ei saa ja pilgust, mida me enam ei vaheta. Hingedeaeg on pime ja süngevõitu. Ehk annavad küünlaleegid märku, et kusagil selles maailmas kumab veel valgust, soojust, armastust.

Meie kihelkonnas on hingedepäeva jumalateenistus Pikva kabelis reedel, 2. novembri õhtul kell 18.00. Kirikukalendri viimane pühapäev (tänavu 25. november), mis varemalt kandis surnutemälestamispüha nime, on nüüd ümber nimetatud igavikupühapäevaks.

Küllap nii ongi parem, sest teisel pool ajalikku on igavik ning kogu elu ja surma saladus mähkub nõnda helgetesse toonidesse.