Aakre koolilapsed käisid Pukas külas

Meie ümber on palju asju, mis on kogu aeg olemas olnud, me ei mõtle nendele tihti ja pöörame neile tähelepanu ehk ainult siis, kui nad ühel hetkel kaoksid. Kodumaja, kool ja koolipark, mängu- ja spordiplats, külapood - need on iga päev meie ümber.

Septembris oli Aakre koolilastel põhjust oma kodukandi armsad kohad üles maalida-joonistada, sest osalesime Puka raamatukogu korraldatud omaloominguvõistlusel „Minu kodukant Puka vald". See oli hea võimalus mõelda, mis meist igaühele kodukandis meeldib ja mis on tähtis.

Varsti saabus kutse Puka raamatukokku autasustamisele. Tuli mõte ühendada hea kasulikuga, seega nii kunstiõpetuse kui ka inimeseõpetuse teemad - külastada ka Puka vallamaja ning uurida, kuidas vallavanema töö käib.

30. oktoobri lõunapausi ajal kohtusimegi Puka vallavanema Heikki Kadajaga, kes on olnud ametis 1993. aastast. Lahkelt juhatas ta meid oma kabinetti, kus me nõupidamiste laua ümber istet võtsime. Meie kooli lastele on vallavanem tuttav põhiliselt kooli aktustelt ja talgupäevadel on nii mõnedki temaga koos koolisööklas suppi söönud. Ta kinkis igaühele Puka valla kaardi ja tegi ülevaate valla elust. Vallas on hetkel üle 1700 elaniku/inimese, 18 küla ja üks alevik. Siin on ülekaalus metsamaad, ja kolm suuremat ettevõtet tegelevadki puiduga: Gomab Mööbel, AS Jumek ja AS Kiilung. Viimast teadsid meie õpilased muidugi kohe nimetada.

Nendes suurtes ettevõtetes töötab suur osa valla tööealistest elanikest, kuid napib väiksemaid ettevõtteid muudelt elualadelt.

Vallavanema tööpäev on vaheldusrikas: koosolekud, sisuline töö dokumentidega, vallavalitsuse töö korraldamine ja tihti tuleb valda esindada ka vabadel päevadel. Sport on Puka vallas populaarne, seda näitas spordikarikate aukartustäratav hulk vitriinis.

Vallamajaga ühes majas asuva raamatukogu juhataja Ene Markov tutvustas meile oma valdusi: täiskasvanute suur, hele lugemissaal maast laeni raamatuid täis ja laste lugemistuba, kuid meele tegi kurvaks see, et viimase lagi läbi jookseb. Lastel oli kohe hea nõu võtta - paneme vanni alla! Ene Markov kiitis tublisid joonistajaid ning üllatuseks ilmnes, et olime ainsad võistlusel osalejad.

Laste silmad otsisid väljapanekust muidugi oma pilti. Noorematest lastest oli parim Kevin Pihus (1. kl), keskmistest Iris Laineste (3. kl.) ja vanematest Karl Markus Krillo (6. kl.), neile olid auhinnaks raamat ja joonistustarbed. Iga osaleja sai tänukirja ja maiustuse, ning kuhjaga kiita pealekauba.

Ja minu arvates on suur tunnustus juba seegi, kui lapse pilt teistele vaatamiseks näitusele üles pannakse. Nüüdseks oleme kõigis oma valla kolmes raamatukogus külas käinud.

Järgmisel päeval kunstiringis rääkisime päevast Pukas ja arutasime, kuidas saaksime meie vallavanemat rõõmustada. „Joonistame talle!" kostis hääl. Jah, kindlasti! Aga veel. „Õpime hästi!" Ja siis hakkas tulema igasuguseid mõtted: „Mina teen oma kohviku! Mina hakkan fotograafiks ja pildistan meie ilusad kohad üles! Mina hakkan sportlaseks ja siis saab karikaid juurde! Mina jään Eestisse elama!" Oo, see plaan teeks rõõmu juba presidendile endalegi. Aga kuidas raamatukoguhoidjat rõõmustada? Loeme hästi palju ja ütleme „Aitäh"! Nii me teemegi.