Kaido Tamberg: nekroloog märjale suvele
Meile aga on see suvi nagu Eesti suvi ikka. Suvi Eesti avalikus elus oli täis kollast elupalagani, kus ämmade kaudu poliitikasse raha tuleb, aga Eesti Õhu ja EAS abiga Riigikassast jälle ära läheb. Poliitikud osutusid äkki asjatundjaks suuremate investeeringute alal ja paigutasid piltlikult meie pensionisammastesse kogunenud raha Vahemeremaade lõbusalt vankuvasse majandusimesse, lubades, et sealt hiljem mett ja veini tagasi voolama hakkab. Hea, kui meil on spetsialiste ja asjatundjaid Riigikogus nii palju! Raha peabki ju ringi käima ja kui kunagi ringiga osagi tagasi jõuaks, on ju peaaegu et hästi!
Kodanik ise aga püsib vankumatul ellujäämise teel ja iseendaga hakkamasaamise katserajal. Paljudel on selleks ka karm nõukaaegne visaduskoolitus veel meeles. Et kui ei olegi mitte midagi, siis tehakse ka sellest mittemidagist ikkagi midagi. Meil siin Maarjamaal on kaks olulist asja, mida me eriliselt peaksime soosima ja hoidma. See on meie lapsed ja meie maa. Neid mõlemaid tuleb harida ja austada.
Ükskõik, mis ilutrikke me euroseadustega ka ei teeks ja ükskõik, kui suurest demokraatia- ja tolerantsivajadusest ei jutustaks, lasteta ja oma kodanikele kuuluva maata riik on mõttetuse ausammas iseendale. Lastega pered ja laste kasvatamine peavad olema oluliselt enam väärtustatud ja esile tõstetud ühiskonnas, selmet maksta vaid ,,sigitamistasu" ning küll mõttelt head, aga liialt lühiajalist emapalka. Tegelikud kasvatamiskulud perele algavad ju lapse kasvades.
Lastega pered peaks ehk ise ka olema valjuhäälsemad ja oma õigusi enamgi nõudma, sest ega ametnik alati ei tea täpselt- ja vahel ka ei taha mugavusest probleemidega tegeleda.
Üldse on meie kodanikujulguse teema on see, millest algab rahva sekkumine valitsemisse ja parem ühiskonnakorraldus. Ja kodanikujulgus ei võrdu teps mitte ainult valjuhäälse õigusenõudmisega, kaebamise ja tigeda ärapanemisega, nagu mõned postsovjetliku mõttelaadiga kitsashingekesed arvavad. See on ikkagi arusaam õiguste ja vastutuste vahekorrast, võimalustest ja vajadustest omavahelises suhtes.
Ajada jalad harki ja nõuda mingit vormilist õigust nii, et teistele see arutult kalliks läheb, on lühinägelik saamahimu. Justnagu merehädaline merel, kes kuhjab magedat vihmavett ahnelt paati niikaua, kuni ise paadiga sellest lastist upub. Arukas õigusenõudmine on õiglane ja säästlik õigusenõudmine, sest ühiskonda ei saa homme põhja lasta tänase nimel. Siin kuskil ongi see tasakaal tõelise kodanikuühiskonna ja nõudlikult jätkusuutmatu tarbimisriigi vahel.
Siit ka näiteid meie endi elust. Kui AS Sanwood sügisel traditsiooniliselt annetas Keeni Põhikooli I klassi minejatele koolikotid ja need täitis sisuga vald, siis tekkis üsna omapärane arusaamatus. Nimelt läks üks inimene nõudma Sanwoodist seda, et firma annetaks ka tema teises vallas kooli minevale õpilasele koti.
Saab küll vaid öelda, et tuleb aru saada kahest asjast edaspidi segaduste vältimiseks. 1.Erafirma ei ole kohustatud kedagi toetama, vaid teeb seda hea sponsorina omal vabal tahtel ja valikul. 2.Vald jõuab tõesti toetada siiski esimeses järjekorras oma valla põhikoolis käijaid, (kuigi me heast tahtest ja oma inimesele mõeldes siiani toetame ka meilt teistes koolides käijate bussisõitu). Meie ise toetame ka mujalt meile tulnud lapsi ning oleks ka ilus, kui teised vallad teeks sama, sest õpilane (ja ka pearaha) tuleb ju neile kooli ning lahkub siit vallast.
Ei ole ilus, kui piirkonna koolide eri valdadest pärit õpilased oleksid erinevates koolides erineva toe ja suhtumisega oma klassikaaslaste keskel. Ei ole eetiline selline kooliomaniku suhtumine, et kui vaja õpilast ja pearaha, siis on oma ja kui vaja kinkida või toetada, siis on äkki mujalt ja võõras. Meil nii ei ole. Ka kõik mujalt kooli tulnud on ühtemoodi omad.
Oleme üha enam mõtlemas ka sellele, kuidas tänapäevasemate vahenditega teha elu vallas turvalisemaks. On räägitud kaamerasüsteemide väljaarendamisest ja on otsast alustatudki nende väljaehitamist.
Tõelise efekti saaks siin koostöös majaomanike ja korteriühistutega, kes võiksid paigaldada majadele liikumisanduriga valgustid, et kaamera ka pimendatud ajal saaks salvestada, kui keegi halb on liikvel. Öö läbi asulate iga nurka valgustada on väga kallis ja sellega poleks nõus ka kõik maksumaksjad.
Kombineeritud variant annaks efekti ja tuleks kindlasti omavahel läbi rääkida, sest kütusevaras ja näpumees lähevad pimedas elevile.
Hea kogukond! Mälestage seda suve tema heas ja halvas, rõõmustage antu üle ja pange alus uuele ja paremale! Edu ja edenemist!
