Lasteaed asus siis ühes Vambola kortermajas (korstnaga maja), kus meil olid kasutada 3- ja 2-toaline korter. Nendest viiest toast anti üks mulle elamiseks.

Magamiseks olid lastel välivoodid. Lasteaias oli sel ajal üks segarühm, kus minu tööletuleku ajal oli suure düsenteeriapuhangu tõttu kohal vaid 4-6 last. Näärideks oli neid ikka juba 15-16. Töötajaid oli meil kokku neli: juhataja, kasvataja, kokk ja koristaja.

Meil kõigil olid vormiriietuseks üht moodi sitsist kitlid, mis kolhoosi õmbleja oli õmmelnud. Lasteaed ise oli tegutsenud vaid ühe aasta. Hästi on meeles esimene nääripidu ja selleks valmistumine.

Mulle väga meeldis siin, sest sain kõik oma mõtted teoks teha, Viljandis mul sellist võimalust polnud. Ka vastlapäevad ja lõpupeod olid sel ajal väga toredad ja kodused. Saime lastega palju ringi sõita, transpordiprobleemi siis polnud.

Minu jaoks oli harjumatu, et Vambolas polnud poodi. Kontori ees käis üks kord nädalas autolavka, kust tuli kõik oma nädala ostud teha. Lasteaeda toodi toidukaupa kolhoosi autoga. Nii piim kui liha olid oma kolhoosist.

Liha veeti aasta ringi plekkvanniga, millele oli autos kalts peale visatud. Praeguste euronõuetega ei anna seda võrreldagi, samas olid aga lapsed palju tervemad ja rahulikumad. Polnud nii palju viirushaigusi, hüperaktiivsust ega muid moodsa ühiskonna hädasid. Palk oli mul 70 rubla, mitu korda väiksem kui näiteks karjanaistel.

Töö kõrvalt hakkasin ka kaugõppes õppima. Algul ma ei plaaninud üldse siia pikemaks ajaks jääda, aga siis abiellusin kohaliku poisiga ja läks siiski nii, et nüüdseks olen siin 40 aastat töötanud. Selle aja jooksul on meie lasteaiast läbi käinud 43 töötajat. Ka külas on nüüd juba uued inimesed, vaid kaks peret on jäänud sellest ajast, kui mina tulin."