Meelis Kivinukk paneb mütsi varna Soomes, aga tema kodu on Kaius
Meelis Kivinukk on kolme poja isa. Vanem poeg on lõpetanud merekooli, keskmine õpib sisekaitseakadeemias ja kõige noorem Kaiu põhikoolis. Koos abikaasa ja lastega elavad nad ühes Kaiu korrusmajadest, mille kolmanda korruse aknast laiub miljoni dollari vaade. Just nii Meelis ise lõbusalt ütleb.
Miljoni dollari vaatega korteris elav mees töötab Soomes, nii nagu paljud teisedki Kaiu valla mehed ja ka suur hulk mehepoegi kogu Eestist. Soomes töötab Meelis juba kuuendat aastat, kuhu läks pärast seda, kui oli teinud lõpparve pingelise tööga politseis.
Miljoni dollari vaatega korteris elavale mehele on kõige tähtsam tema pere. Hool ja armastus oma pere vastu kumab eredalt läbi igast teemast, mille jutuks võtame.
„Ma ei ole seda tüüpi mees, kelle kodu on seal, kus ta iganes mütsi varna paneb," ütleb mees. Ta lisab, et tööl võib ta ju käia Soomes, aga tema kodu on Eestis. Kaius.
Mind huvitab, kas on tõepõhi all paljuräägitud murel, et Soome tööle minnes kannatab pereelu, kuna distantsilt on raske hoida ja säilitada sooje ja lähedasi suhteid naise ja lastega.
Meelis seda ei arva. Ta räägib, kuidas Soomes õhtuti mehed istuvad kes arvuti ees, kes telefon peos, et lähedastega suhelda ja nende päevategemistega kursis olla. Meelis ise perega suhtlemiseks internetti ei kasuta, ta on üks neist nn viimastest dinosaurustest, kel ei ole veel isegi mitte oma meiliaadressi.
„Kõned ei ole nii kallid, et ei saaks oma perega iga päev rääkida," sõnab Meelis. Pealegi hoiab töögraafik teda võõrsil tööl korraga kaks nädalat ja seejärel saab nädal aega pere seltsis veeta. Mida lähemale vaba nädal tuleb, seda suuremaks läheb igatsus kodu ja pere järele, tunnistab Meelis. Seda suurem on rõõm, kui saab lõpuks koju ja võimaluse terve nädala ainult oma pere jaoks olemas olla.
Ta räägib, et Eestis töötades oli ta koju jõudes enamasti väsinud ja kuigi isa ja abikaasa oli füüsiliselt õhtuti kodus diivani peal olemas, ei olnud sageli jaksu enam pereelusse panustada. Tööpäevad olid pikad, töö pingeline ja närvesoov, ka tervisehädad hakkasid endast vaikselt märku andma.
„Ma arvan, et ma olen hea isa," ütleb Meelis. Kuulan, kuidas ta räägib oma perest ja saan aru, et tegemist on kokkuhoidva perega. Ühised ettevõtmised on traditsiooniks saanud, reisile või sugulastele külla minnes on juba maast madalast ka pojad alati kaasa võetud. Koos käiakse abiks lähedal elaval vanaemalvanaisal, peetakse ühiseid filmiõhtuid nii kodus kui ka sõprade juures. Poegadel on ta lasknud kõike katsetada ja proovida. „Ei karda nad seetõttu üheski kohas vette hüpata," sõnab Meelis. Pere kõrvalt jääb veel ka aega oma hobidega - jahinduse ja kaitseliitlusega tegelda. Meelis rõhutab, et lapsi tuleb võtta kui võrdseid ja tühja- tähja peale pahandada pole mõtet. Ja alati tuleb säilitada terve talupojamõistus ja huumorimeel.
Meelis meenutab üht aastatetagust lugu, kui ta oli parajasti keetnud valmis maitsva hapukapsasupi, aga üks poegadest keeldus kategooriliselt tema suursaavutust söömast. Ennekuulmatult häbematust käitumisest pahane Meelis ähvardas pojale vitsa anda, kui see suppi ei söö.
Selle peale lasknud poiss püksid rebadele ja öelnud: eks anna siis vitsa, aga seda suppi ma ei söö. Asi lõppes sellega, et isa pahvatas naerma ja vits jäi muidugi välja võtmata.
Ainsad korrad, kus vits siiski kunagi käiku on läinud, olid siis, kui pojad näitasid üles lugupidamatut suhtumist, mida Meelis peab lubamatuks.
