Põlva kui kihelkonnakeskus
Üks uutest maakondadest oli Võrumaa (Võru kreis), mis kujunes praeguse Tartu ja Valga maakonna vahele. Võrumaa koosseisu kuulusid Urvaste, Kanepi, Karula, Hargla, Vastseliina, Põlva, Räpina ja Rõuge kihelkonnad. Kuna uuel kreisil keskus puudus, siis määrati maakonnalinna esimeseks asukohaks Põlva kihelkonnas 07. oktoobri 1783. aasta dekreediga Kirumpää-Vana-Koiola kroonumõis. See valitsuse ukaasiga määratud uus maakond sai esialgseks nimetuseks Vana-Koiola kreis ehk maakond. Sellise seisukoha oli võtnud tollane Riia kindralkuberner George von Browne isiklikult, sest tema oli Venemaa valitsejanna volitatud isik, kes pidi uue kreisi asukoha kindlaks määrama. Browne esimeseks valikuks oli Vana-Koiola mõis.
Kuid uuel kreisil ehk maakonnal puudus oma maakonnakeskus, s.o linn. Kindralkuberner määras oma 7. oktoobri 1783. aasta publikaadiga vastasutatud Vana-Koiola maakonna kavatsetavaks linna asupaigaks ala, mis oli Vana-Koiola mõisa maadest välja mõõdetud. Uus rajatav linn pidi hakkama kandma mõisast tulenevalt nime Kirrumpäh - Koiküll (saksa k., R. K). Uue maakonna rajamine keskusega Vana-Koiolasse pandi kohe käima. Kindralkuberneri eelnimetatud publikaadis oli öeldud, et soovijate vahel võib kohe välja jagada 40 ehituskrunti ja igale uusasukale võimaldatakse lisaks 9 vakamaad põldu.
Valitsejannale saadetud kirjas oli kindralkuberner rõhutatult märkinud Vana-Koiola suurepärast sobivust kreisilinnaks. Ent peagi muutis Browne oma vaateid Vana-Koiola sobivuse kohta. Ta soovitas Katariina IIle loobuda antud kavatsustest ning teatas, et kreisilinnaks kõlbaks veel paremini Võru mõisa territoorium. Browne põhjendas, et seal olevat kaks järve (Tamula, Vagula) ja jõgi (Võhandu) ja sellest paikkonnast kulgevat läbi tähtis Tartu-Pihkva maantee. Võru mõisa kohta selgitas Browne, et sellel polevat puudust headest karja-ja heinamaadest, seal olevat avar härrastemaja, kuhu esilagu oleks hõlpus ametiasutusi paigutada.
Tegelikult olid Võru mõisa põllud savised, palju oli ka liigniiskeid maid, millest loomulikult polnud keisrinnal aimugi. Ja Katariiina II arvestas Browne'iga. Ta saatiski 6. juulil 1784 kindralkubernerile korralduse hoolitseda isiklikult Võru mõisa omandamise eest. Ostutehing sõlmitigi. Parun Mengden, kui mõisa omanik, sai valduse eest tolle aja kohta ülemäära kõrge hinna - 57 000 rubla. Miks maksti valduse eest sellist ülemäära kõrget hinda, pole teada, kuid olevat liikunud kontrollimata kuuldusi, justkui olnuks Browne asjast isiklikult huvitatud.
Tollased sündmused uue kreisi osas arenesid jätkuvalt Browne 8. augusti 1784. aasta korraldusega, millega uue kreisi kohtuasutused, rentmeister ja politseimeister, kes olid asunud juba Vana-Koiolasse, pidid nüüd üle tulema Võru mõisa. Eelnimetatud dokumendi jätkuks oli Riia kindralkuberneri patent 10. augustist, mille alguses on öeldud: „Et Tema Keiserlik Majesteet kõige armulisemalt on suvatsenud ära osta Võru mõisa sinna kreisilinna ehitamiseks; samuti teinud korralduse härra politseimeistri, kreiskohtu, kreisirentei ja alammaakohtu ümberasumiseks uude paika; teeb Asehaldurkonna Valitsus igaühele, kel tegemist nimetatud ametnikkude ja asutustega, teatavaks, et nad pöörduksid nüüdsest peale sinna, kuhu vaja; aga ka seda, et ehitama hakatav linn ega kogu kreis enam ei kanna mitte Vana-Koiola, vaid Võru nime..."
On kindlaks tehtud, et ametkonnad asusid Vana-Koiolast lõplikult Võru mõisa härrastemajja 27. augustil 1784. Seega kestis tolle uue maakonna, mis kandis juba nime Vana-Koiola maakond, iga vaid 7. oktoobrist 1783 kuni 10. augustini 1784. Vastloodud Võru maakonna alla läks ka Põlva kihelkond ja püsis seal kuni 1950. aastani, mil maakonnad likvideeriti ja nende asemele moodustati maarajoonid.
1925. aastal oli Põlva kihelkonnas 109 küla, 40 mõisat (neist 19 pea- ja 21 karjamõisat), 2544 talu, 39 kauplust, 24 rahvakooli, 94 seltsi ja ühingut, 1 postkontor ja 3 postiagentuuri, 1 telefonikeskjaam.
