Kas Tapa vallas on hea elada?
Indrek Jurtšenko eestvedamisel läbi viidud Priit Pärna nimeline filmifestival andis viimase tõuke kirja panna oma mõtted sellest. Vaatasin festivali lõpetamisel neid küllaltki hõredaid vaatajate- kuulajate ridu ja mõtlesin, miks tapalane ei taha koju toodud, tihti väga heal tasemel, sageli ka tasuta või väga väikese raha eest üritustest osa võtta.
Miks tapalane ei taha toetada valla erinevate kollektiivide käekäiku? Miks nii tihti on kuulda virisemist, et Tapal ei ole midagi teha? Miks tuntakse pahatahtlikku rõõmu, kui heas tehatahtmise usus läbiviidud ettevõtmine ebaõnnestub? Miks arvatakse, et naabervallas on rohi rohelisem ja suuremas linnas on taevas sinisem? Miks otsitakse oma kindlustunde puudumisele lahendusi kaugemalt?
Sellisele küsimuste reale võib muidugi lisada vanasõna: „Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata." Aga proovin ka artiklis vastuseid anda. Võib-olla on vastus üldse lühike ja lakooniline - Tapa vallas on negatiivne ellusuhtumise foon domineeriv. Või on osadel inimestel oma „mina" nii väike, et ei taheta teiste tegemisi eriti tunnistada ja tunnustada. Ei taheta, ei osata, ei viitsita, ei juleta näha oma nina ees olevat ilusat, edukat tegu või loomingulist inimest, kes oma alal on saavutanud edu.
Ma ei räägi ainult kultuurist, spordist, kunstist, vaid tihti lihtsast erinevast andekusest inimestes - töökusest ja tahtest oma töö- või huvialal olla edukas. Vahel jääb mulje, et nõukogudeaeg on jätnud mõtlemisse raske ja valusa negatiivse jälje just meie valda. Olles käinud Eurooopas, olen aru saanud, et positiivse ellusuhtumisega on ka teistel tema ümber olevatel inimestel lihtsam elada.
Olen Tapa gümnaasiumis kuulnud mõnda kolleegi ütlemas, et meie koolis ei ole andekaid lapsi, lapsed ei taha õppida, ei oska õppida. Valus on seda kuulata, sest õpetaja peaks olema selline liider, kes edastab ainult positiivset, kes näitab eeskuju, et ka kõige väiksem vallakodanik saaks aru, et siin meie koolis on hea õppida ning Tapa vallas hea elada. Kui uskuda erinevaid ülemaailmseid haridusuuringuid, siis meie lapsed oskavad ja tahavad õppida.
Ma usun siiani, oma vanusele vaatamata, et igas inimlapses on olemas mingi andekus, kuid selle arendamiseks peavad olema võimalused ja andekuse arendaja ning väljatooja ehk lihtsamalt - töökas õpetaja. Kõigil inimestel on siin maailmas mingil alal tugevam külg, mille õige arendamisega võib avalduda suur anne. Tihti tuleb negatiivne suhtumine kodust kooli kaasa, siis väike inimene arvabki, et nii mõelda on õige - kodus räägitakse ju nii ning õpetajagi arvab samamoodi. Samas võin öelda, et inimesed, kes koolis ei ole töötanud, arvavad, et õpetaja töö on meelakkumine.
Ei ole, see on väga raske töö, eriti kui südamega teed. Mind isiklikult on hoidnud koolielu juures suures osas õpilaste suurem ausus, otsekohesus ja särasilmsus, mis rasketel hetkedel annab jõudu juurde. Lapsed-noored on vahetumad, neis on salakavalust vähem ning nad on tihti paremad sõnapidajad kui täiskasvanud.
Psühholoogid ütlevad nende inimeste kohta, kellel positiivne mõtteerksus puudub, et inimene näitab sellega oma ebakindlust, hirmu ning võib-olla isegi oskamatust elu laiemalt mõtestada. Ilmselt ei ole paljudele meie valla inimestele tundmatu ka selline kaasinimeste käitumine: teen teise inimese maha, küll ma siis ise parem välja paistan. Lihtsustatult võib sellise käitumismalli kohta öelda nii - labane ja rumal eneseupitamine kellegi või millegi arvel.
Meie koolis oli mõni aeg tagasi suur diskussioon, kes peaks tunnustama õpetajat. Enamuse arvamus oli, et direktsioon ja eriti direktor. Kui vaidlesin (loodan, et edukalt), et kolleegide tunnustus on tihti palju rõõmutoovam ja ilusam, siis saadi aru, et ühe inimese poolsest tunnustamisest võib jääda tõesti väheks. Hoopis arusaav, abistav, hea sõna kolleegi poolt võib olla kordades meeldivam kui direktori tunnustus, kiitmine või preemia. Ja seda ei pea tegema mõnikord, head meie ümber võib iga päev märgata ja seda ka öelda. Ma leian, et vahel ei ole midagi rohkem kaasinimesele vaja oma raskustest ülesaamiseks, kui head ja toetavat sõna tuttava või sõbra poolt, miks ka mitte lihtsalt kaaskodaniku arusaamist.
Olen lisaks koolijuhiametile teinud aastaid käsipallitreeneri tööd. See on vähe tasuv ja raske ettevõtmine (ega see koolijuhi ametki kerge ole) ning olen näinud palju vaeva, et hoida käsipallitraditsioone Tapal elus. Eriti raske on töö tippudega ehk siis seal, kus konkurents on tihe. Ei ole ju saladus, et vallas oli mõned aastad tagasi veel päris mitu erinevat pallimänguala võistkonda meistriliigas, aga nüüd on jäänud ainult meeste käsipallivõistkond. Jah, abistajaid on, aga ikka ja jälle samad firmad, inimesed ja asutused. Vahel on lausa häbi minna paluma inimest, kes on korduvalt juba abikäe ulatanud. Samas on meie vallas mitmeid firmasid, kelle arusaamised mittetulunduslikust tegevusest ei kannata kriitikat.
Ma ei tahagi rääkida ainult rahast, kuigi spordi tegemine kõrgemal tasemel ei ole odav lõbu ja ainult entusiasmist seda ei tee. Ilmselt on samasuguste raskustega kokku puutunud paljud oma ala arendavad isikud Tapa vallas. Eesti käsipallis ei liigu suuri rahasid nagu mitme teise spordiala puhul võib rääkida, kuid väikeste kohtade nagu Põlva ja Kehra ettevõtjad on õlad kokku pannud ning nendel võistkondadel ei ole selliseid raskusi kui Tapal.
Ühest asjast tahaks veel rääkida - tapalaste enesekindlusest või õigem oleks öelda ebakindlusest. Millest see tuleb, kas see on ainult meie valla inimestele omane või eestlaste aastasadu kestnud orjapõlve taak? Mäletan kui küsimuse all oli ühinemine Saksi ja Lehtse vallaga, siis olin ühinemise poolt selle lootusega, et Saksist tuleb julgust ja Lehtsest kultuurinaiste tegusust Tapale juurde. Vahel tundub, et need positiivsed osapooled on lahustunud Tapa arrogantsusesse.
Me ei tohiks häbeneda Tapa valla hariduse, kultuuri, spordi või mingi teise ala taseme pärast. Meil on, mille üle rõõmu tunda, saab uhkustada tulemustega, võib vaadata rahulolevalt tehtut, meil on päris palju positiivset ja ilusat. On koore, on orkester, on muusikakool, on seltse, on MTÜ-si, on erinevaid ringe, on sporditippe, on aktiivseid ja tegusid inimesi, kelle töö üle saab uhkust tunda. Minu arust on vaja ainult julgust, et tunnistada endale: „Jah me oleme paljudel aladel heal tasemel!" ja midagi ei ole häbeneda.
Lisaks sellele on vaja julgemalt avaldada oma positiivseid mõtteid ja ideid. Nurgatagune kiibitsemine ei vii kuhugile. Tihti võib kõige väiksemale ideele järgneda suur ja ilus tulemus. Need avaldatavad mõtted ja ideed ei peagi olema alati poliitiliselt korrektsed, valitseva mõttemalliga kooskõlas, vaid omad, positiivsed arusaamad elu erinevate aspektide ning arengute kohta.
Ma arvan, et julgus viib elu edasi ning nii võib tekkida rohkem positiivset elukäsitlust. Rohkem julgust, tahet näha positiivset ja tegusust, küll siis ka raskemad asjad arenema hakkavad. On ju üks vana mõtteteragi selline: tuleb osata näha ka halvas head. Ehk siis teine lause, mis peaks elus edasi viima - tegija võib ennast lohutada, et alati saab paremini.
