Tori valla Vapimärgi kavaler 2012 on Erika Tominga
Alates 2000. aastast alates on Erika Tominga pühendanud suure osa oma elust ja ajast Tori kiriku heaks. Ta on vabatahtlikuna hoolitsenud kiriku heakorra eest, hoidnud kirikut avatuna külastajatele, tegelenud kõikide sündmustega mis kirikus toimuvad - kontserdid, laulatused, matused, ristimised.
Tema südameasjaks on olnud see, et koguduseliikmetel oleks kirikupühade ajal alati põhjust kirikusse tulla ka siis kui teenistust ei toimu. Tema algatusel ja eestvedamisel on toimunud kirikus palve- ja laulutunnid ning erinevad kontserdid. Esile tõstmist väärib asjaolu, et pikaajalist tööd kiriku heaks on Erika teinud vabatahtlikuna.
Järgmise aasta sügisel täitub Erika Tomingal 25 aastat tööd Tori kalmistuvahina. Kalmistu ja siitilmast lahkunute ärasaatmine on üks rahvuskultuuri osa.
Erika on seda kultuuri osa pea veerandsajandi jooksul väga hästi hoidnud ja edendanud. Ta on kohusetundlikult täitnud ülesandeid, mis kuuluvad kalmistuvahi töökohustuste hulka (kalmistu heakord, matustega seotud toimingud). Samuti on Tori rahva jaoks väga oluline Erika soe sõna, vastutulelikkus ja abivalmidus leinas inimestele.
Eraldi märkimist väärib Erika pühendumus oma perele ja peretraditsioonide hoidmisele, sest hea vald vajab häid inimesi ning tugevat kogukonda.
Erika Tominga räägib oma elust nii:
Sündisin 8. novembril 1944 Lääne-Virumaal Avanduse vallas Määri külas pere viienda lapsena. Pealesõjajärgsel raskel ajal kasvatas ema meid üksinda, töötades velskrina, kuna isa oli Venemaal vangis.
Kooliteed alustasin Simuna 7-klassilises koolis. Olude sunnil kolis pere 1958. a. Pärnumaale Lavassaarde, kus jätkasin kooliteed Jõõpre 7-kl. koolis. Peale kooli töötasin Lavassaares söökla puhvetis ning telefonikeskjaamas.
1962. a. astusin Pärnu Ehituskooli nr.13, et omandada krohvija- maaler-plaatija eriala. Alates 1964. a. töötasin Pärnu Ehitusvalitsuses maalrina. 1965. a. abiellusin ja 1966.a. sündis tütar Helbe ning 1968. a. poeg Allan. 1971. a. abielu lahutati.
1973. a. läksin elama Lääne- Virumaale Väike-Maarja alevikku. Töötasin Rakvere KEK-is maalrina. 1974. a. abiellusin Heino Tomingaga. 1975. a. sündis tütar Tiina ja 1978. a. poeg Oskar. 1980. a. tõi elu meid taas Pärnumaale, Tori-Seljale, kus ostsime vana talumaja. Väikeste lastega olin kodune, pidasin loomi, suuremad lapsed käisid Pärnjõe 8-kl. koolis. Abikaasa töötas Vändra Katsesovhoosis, algul metsavahina seejärel ehituse alal. 1986. a. läksin minagi sovhoosi tööle maalrina. Töö käigus saadeti mind kalmistu kabelit ja kantslit remontima ning värvima. Endine kalmistuvaht ei tahtnud enam seda tööd teha, pakkudes kalmistuvahi ametit mulle.
Ligi 50 aastat nõukogude aega oli jätnud kalmistule kuhjaga tööd. 1. oktoobril 1988 saigi minust Tori kalmistuvaht. Sovhoosis tegin maalritööd tükitööna edasi. Kalmistuvahi töö on mulle olnud südamelähedane. Järgmisel, 2013. aastal, täitub mul 25 tööaastat kalmistuvahina.
1991. a. käisin leeris, 21 aastat olen olnud koguduse liige. Mul on kirikuga eriline suhe, kalmistu ja kirik on ajast aega kokku kuulunud. Olen olnud kiriku juhatuses, kursis kirikuelu vaimse ja materiaalse poolega, täitnud kõiki vajalikke ülesandeid rõõmuga. Olen õnnelik ja uhke nelja lapse ema, kümne lapselapse vanaema ja ühe lapselapselapse vanavanaema. Elu on kinkinud mulle armsa pere ning hea ja hooliva abikaasa.
Tori valla Vapimärk antakse Erika Tomingale üle Tori valla aastapäeva üritusel 19. detsembril Tori kirikus.
