Motomeeste muljeid Valgevenest: restoranis oli kokk kadunud ning kõik varud lõppenud
Loe ka reisikirja esimest osa: Motomeeste reisikiri: teekond algas priskes vihmasajus
17.07.2012
Äratus oli varajane. Nimelt kell 4 hakkas mu rattaluku sireen tööle. Ilmselt maandus selle peale mõni herilane. Esimese sireeni lasksin üle. Teist korda hakkas tuksis junn häälitsema kell 7, mispeale läksin ja eemaldasin selle rattalt.
Alustasime sõitu kella 10 paiku. Võtsime hommikueine õlletehase ees olevast telgist. Lahustuv kohv ja mitu nädalat tagasi valmistatud pizzataolised käkid ning beljashid rebisid Valgevene toitlustusindeksi tugevad kolm palli allapoole.
Sõitsime ühe jutiga Slonimisse, sest nii on Valgevenes teed maha märgitud. Väikse kurvi viskab sisse, mille abil on hea möödunud palgapäevi välja arvestada. Iga kuu viies päev.
Võtsime kütet ja muudkui edasi Beloveshkaja Busshja rahvuspargi poole. Juba paarsada kilomeetrit enne hakkasid piisoni piltidega sildid teeääres, seda enneolematut parki promoma. Ilm läks tatisemaks ja selga tuli tõmmata kileriided.
Tänase päeva ennustusvõistluse võitis Ahti, kes pani täppi (palume tõlgendada sündsalt), et vihma hakkab sadama. Enne piisoniparki jõudmist liitus meie metsiku tsiklijõuguga IZ Jupiter 3-el kohalik noormees. Ta töötas rahvuspargis hooldusinsenerina.
Tegime paar retropilti ning sisenesime pärast piletiostu läbi massiivsete väravate parki.
Territooriumi ulatusest ei saanud me ilmselt aimugi. Külastasime vaid väikest loomaaeda, mis sarnanes meie Elistverega. Ainult et loomadel oli siin mitu ruutkilomeetrit rohkem ruumi. Vaatasime loomi ning võtsime enda südameasjaks emakarule uue paarilise leidmise. Võitjaks osutus Ahti.
Liikusime veidi tagasi ja leidsime motelli, kus kohti täpselt meie jaoks. Esialgu väideti maja kõik täis olevat, kuid peale pikemat mangumist lubati meid siiski jääda, kui kaome sealt hommikul kell 8. Selles suhtes on ikka arusaamatu küll. Küla on umbes nagu Alu alevik. Tänavad tühjad, põhukerad keerlevad tuules aga kõik motellid on rahvast täis. Imelik. Kahtlane.
Argo ja Ahti toa dušširuumis pesi ennast survepesuriga budha isiklikult. Me ei pööranud suuremat tähelepanu ning läksime tühja kõhu korina sunnil restorani sööma.
Restoranis oli kokk kadunud ning kõik varud lõppenud. Pakuti ainult vorste kartuliga, kuid siiski pidi kogu restorani rahvas sööma vaid viinereid ja mingit imelikku mäda, mida kutsuti salatiks. Valgevene köök sai taas löögi allapoole vööd ja pidi nüüdseks juba krediiti andma 2 punkti.
Peagi olid ikkagi ka liha vaagnad laual ja pidu jätkus nende tühjendamisel tänaval, kust suunduti kohvikusse. Aga sellest räägivad poisid siis kui nad tagasi tulevad. Tegelikult suundus pidu bussijaama, kus uute sõpradega üksmeeles bussi oodati ja viina rüübati. Ja lõpuks loobuti.
18.07.2012
Tänane äratus oli varajane, kuna pidime hotelli loovutama järgmistele rahvamassidele, kes ennast osavalt varjasid. Kell 8 olime ratastel ja hakkasime sõitma tagasi Slonimi poole ja sealt edasi kohe Minski poole.
Enne ära sõitmist lasi Ahti hotelli ees ratta piirajasse ja tagarehvi suitsema. Kaunis oli vaadata kuid, nagu üks mees, liigutati kõigi akende ees kardinaid ja piiluti arglikult välja.
Tegelikult oligi täna sõidupäev. Kütsime järjest umbes 400 kilomeetrit ja jõudsime õhtuks Zaslavisse.
Teepeal lõunatasime veidi ja leidsime endale kirjasõbra mingi tätoveeritud ja joobes vasja näol. Lõuna söögiks valisime restorani eliit, kuna me olime siiski turistid ja tahtsime einestada väärikalt. Astusime võrratu roosasse söögisaali ning jäime pisut nõutult ringi vaatama.
Saalis olid ilusad inglid, maalid, kardinad, lauad ja kõik. Polnud kedagi ega midagi, mille toel tellimust vormistada. Lihtsalt saal ja lauad.
Samas tabas teravam silm ühes lauas neljast seltskonda einestamas. Siin ikkagi pidi siis süüa saama. Istusime ja toodigi meile menüüd. Tädi ilmus saali kui kummitus ruumi taga asuva salaseina varjust.
Paraku polnud menüüst kasu, kuna neid toite ei saanud tellida, mis seal kirjas. Eks võtsime siis seda, mida sai. Mäda, alias salat mustade ploomidega ja vana hea lahustuv kohv.
Õues kohatud slava või vasja või kesiganes andis meile ka oma aadressi, et talle foto saadaksime. Kuid oh häda, see oli tavaline postiaadress, sest e-mailid on siin riigis vaid valitud inimestel.
Õhtul Zaslavis sattusime taas kenasse restorani. Sõime ja jõime ning valisime automaadist muusikat. Täitsa vahva aparaat.
Tutvusime ka kohalikke väärikate meestega külast, kellega leppisime kokku järgmiseks päevaks sõidu Minskisse.
Onud lubasid viia meid poodi, kus müüakse nõukogude ohvitseride kellasid, mida poes võib igalepoole vastu taguda ja vaata imet, need asjad ei lähe katki. Meie ka täpselt ei saanud aru. Etteruttavalt öeldes lasime need seltsimehed siiski üle. Uni oli väga magus.
Järgneb.
